Sa lahkusid, jättes maha vaid tühjuse ja mälestused, ning sinu pehmed sammud ei ärata mind enam hommikuti…

Sa lahkusid ja maailm muutus täiesti teistsuguseks… Me veetsime koos 12 aastat, täis soojust ja armastust. Sa ei olnud lihtsalt kass – sa olid minu tugi, minu väike lohutus rasketel hetkedel. Aitäh sulle iga minuti eest, kui kinkisid mulle oma armastust ja hubasust. Sa jääd alati minu südamesse.

Hommikuti, ärgates, püüan harjumusest kuulata vaikust, lootes kuulda sinu kergeid samme või vaikselt nurrumist, millega sa mind äratasid, nõudes tähelepanu ja hommikusööki.

Kuid vaikus on muutunud – külmaks ja tühjaks. Sinu lemmikpadi akna juures, kus sa nii väga armastasid magada, päikesekiirtes soojenedes, on nüüd samuti tühi. Ma näen sind ikka veel seal kerra tõmbununa, silmad suletud, nautimas mugavust ja rahu.

Me veetsime alati õhtud koos – sa sättisid end minu kõrvale, kui ma lugesin raamatut või vaatasin filmi. Sa ei olnud kunagi liiga pealetükkiv, lihtsalt lebasid läheduses, vaikselt nurrudes, andes märku, et ma ei ole üksi.

Rasketel päevadel, kui maailm tundus hall ja lootusetu, tuletasid sa oma kohalolekuga mulle meelde, et kõik saab korda, et ma ei ole üksi.

Sa olid minu kõrval nii rõõmus kui ka kurbuses. Kui ma nutsin, tulid sa minu juurde, hõõrusid vastu jalga või ronisid sülle, justkui öeldes: „Ma olen siin, ma olen sinuga.“ Ma olin alati üllatunud, kuidas sa tundsid minu seisundit, nagu mõistaksid mind paremini kui keegi teine.

Aastatega vananesid sa, hüppasid ja jooksid vähem, kuid sinu uudishimu ja iseloom ei muutunud. Sa armastasid ikka veel aknast linde vaadata, jälgides neid silmadega, justkui valmistudes nende poole hüppama.

Kuid hüpe jäi vaid unistuseks – sul ei olnud enam jõudu. Ma teadsin, et sinu aeg hakkab lõppema, kuid ei suutnud leppida mõttega, et ühel päeval sind enam ei ole.

Kui sind enam ei olnud, sain aru, kui tühjaks muutus mu kodu ilma sinu kohalolekuta. Kõik meenutab sind: sinu mänguasi, mida sa nii armastasid mööda korterit tassida, kauss, kuhu pole enam mõtet toitu panna, ja isegi sinu pehmed karvad, mis ilmuvad ikka veel kõige ootamatumates kohtades.

Ma taban end sageli mõttelt, et ootan sind, et kohe ilmud sa nurga tagant, mjäugad, nõudes tähelepanu või lihtsalt sätid end minu jalgade kõrvale.

Ma saan aru, et sa läksid paremasse paika, kus ei ole enam valu ega hirmu, kus oled jälle noor ja täis jõudu. Ma püüan end selle mõttega lohutada, kuid südames on ikkagi valu. Sa olid minu väike karvane ingel ja isegi nüüd tunnen, et sa oled kuidagi lähedal, nähtamatu kohalolekuga soojendad mu hinge.

Sa olid rohkem kui lihtsalt koduloom. Sa olid sõber, kaaslane, perekond. Sinu 12 aastat – see ei ole lihtsalt arv, see on terve elu, mis on täidetud sooja mälestustega ja õnnelike hetkedega.

Aitäh sulle iga päeva ja iga hetke eest, mille me koos veetsime. Sa jääd alati minu südamesse, minu armas kass.