Puhkusseromaan, mis kestis 10 päeva. Abieluettepanek. Ja edasi juhtus midagi, mida ma isegi endalt ei oodanud…

Muusikud tulid põõsastest välja, ta laskus ühele põlvele, ehtelaegas särahtas — ja mul tõmbas sees kõik kokku.
— Oota, — ütlesin ma. — Me oleme tuttavad vaid kümme päeva. Sa oled teisest riigist. See vahemaa, erinevad elu rütmid… Mul on vaja aega.
Ta tõusis, peitis käed taskutesse, hingas sügavalt sisse:
— Ma ei küsi sinult praegu, et sa minuga abielluks. Olen kaks aastat lahutatud ja alles siin tundsin esimest korda, et mu kõrval on minu inimene. Kartsin, et sa lendad ära ja see tunne lendab koos sinuga. Vabandust selle teatri pärast.

Muusikud kadusid piinlikult terrassi taha. Ta avas ehtelaeka veel kord ja ütles tasaselt:
— Võta sõrmus lihtsalt mälestuseks minust. Mitte kui lubadusena. Olgu see väikeseks ankruks: kui kunagi otsustad, et võiks proovida — paned selle ise sõrme. Kui mitte — jäägu see sahtlisse, ja ma mõistan.
Ma kõhklesin. Viiekümneaastaselt — tundub, et sa juba tead suurejooneliste sõnade ja lubaduste hinda. Kuid tema hääles polnud survet, ainult ausus ja hirm kaotada. Võtsin ehtelaeka ja naeratasin kohmakalt:
— Mul on tõesti aega vaja.
— Ma ootan, — vastas ta. — Ja kirjutan sulle. Ilma surveta. Lihtsalt et sa teaksid: olen siin.

Lennukis oli ehtelaegas kotis, raskena nagu väikene rannakivi. Vaadates aknast välja, märkasin äkitselt kummalist rahu: mitte eufooria, mitte «muinasjutt kahele», vaid vaikne tunne — võib-olla tõesti tasub proovida. Viiekümne aastasena kõlab see peaaegu üleolevalt, kuid esimest korda pärast pikka aega tundsin ootusärevust, mitte väsimust.

Hakkasime kirjutama teineteisele. Hommikused «tere hommikust», pildid tema vihmast ja minu omast, tema paberist kohvitopsist ja minu kassist aknaplekil. Ta rääkis oma tööst ilma kangelaslikkuseta, oma teismelise pojast, sellest, kuidas ta õpib uuesti suppi keetma «nagu ema tegi». Ühtegi lauset «sa pead», ühtegi armukadeda nooti. Vahel kadusime päevaks või kaheks — ja seegi oli täiskasvanulik, ilma draamata.

Sõrmus jäi kummutisahtlisse. Vahetevahel võtsin selle välja, et veenduda: see lugu polnud rannamängu unistus. Ja iga kord mäletasin ta sõnu: «Võta see kui mälestus, mitte kui lubadus».

Sügisel proovisime kohtuda poolel teel — valisime linna, kuhu mõlemal oli mugav lennata. Jalutasime muuseumites, naersime, vaidlesime, kus on parim kohv, ja märkasime, kui rahulik oli koos vaikida. Ilma fajerwerkideta, ilma valjude tunnistusteta — lihtsalt koos.

Nüüd planeerime koos jõulupühi — ta tuleb mulle külla. Räägime jõulupuust, söömisest, sellest, kuidas ruumi korraldada, et keegi end kitsalt ei tunneks. Ma ei tea, millega see lõppeb. Kuid tean, et ei taha seda tunnet peita ainult seetõttu, et millalgi sain haiget.

Ehtelaegas ja sõrmus on endiselt sahtlis. Ja võib-olla jääb see sinna — sümbolina sellest, et vahel piisab ausast «proovime», mitte lubadustest.

Kas te julgeksite alustada suhet kauguses ja oma viiekümneselt — ilma garantiita, kuid tundega, et lõpuks olete kohanud «oma inimest»?