Proovisin oma 50. sünnipäevaks kleiti — ilusat, täiesti minu oma. Astusin proovikabiinist välja. Ema vaatas mind üle ja ütles müüja kuuldes: «Sinu eas see enam ei sobi. Vaata ometi ennast.» Ma vaatasin. Peeglisse. Kaua. Ja siis tegin midagi sellist — mida ema poleks iial elus oodanud.

Otsisin seda kleiti kolm nädalat. Mitte sellepärast, et oleksin pirtsakas — ma lihtsalt tahtsin just nimelt seda õiget. Mitte ranget, mitte igavat, mitte sellist, mida kantakse ainult selleks, et näha välja korralik. Tahtsin ilusat. Erksat. Enda oma.

Viiskümmend aastat — seda ei juhtu iga päev.

Ema pakkus, et tuleb minuga kaasa. Olin nõus — arvasin, et see on tore. Kahekesi, nagu vanasti nooruses, poodides ringi käia. Tal oli alati oskus valida — varem oli. Või vähemalt mulle tundus nii.

Käisime läbi mitu poodi. Kolmandas leidsin selle.

Smaragdroheline. Pikk. Avatud õlgadega. Võtsin selle kätte ja tundsin kohe — just. See ongi see.

Läksin proovikabiini. Panin selga.

Vaatasin peeglisse.

Mulle meeldis. Päriselt meeldis — mitte see tunne, kui ütled endale, et noh, käib küll. Vaid see, kui vaatad ja mõtled — jah. See olen mina.

Läksin ema juurde välja.

Ta seisis väljas peegli juures. Müüja — noor umbes kahekümne viie aastane naine — askeldas sealsamas ringi.

Ema vaatas mind üle. Ülalt alla. Aeglaselt.

Siis ütles — sinu eas see enam ei sobi. Vaata ometi ennast.

Müüja kuuldes. Kes seisis kahe meetri kaugusel ja kuulis iga sõna.

Vaatasin emale otsa.

Siis vaatasin müüjale otsa. Tema vaatas kõrvale — tegi näo, et on riidepuuga väga hõivatud.

Pöördusin peegli poole.

Vaatasin ennast kaua.

Smaragdrohelist kleiti. Õlgu, mis olid paljad. Iseennast viiekümnesena.

Mõtlesin — ema on seda mulle öelnud nelikümmend aastat. Mitte täpselt seda konkreetset lauset — aga seda sama. Sa naerad liiga kõvasti. Milleks nii erksad värvid. See soeng sulle ei sobi. Vaata ometi ennast.

Nelikümmend aastat ma vaatasin. Ja nägin seda, mida tema ütles. Mitte seda, mida mina ise nägin — vaid seda, mida tema ütles.

Vaatasin peeglisse.

Ja nägin naist ilusas kleidis, mis talle sobib.

Pöördusin müüja poole.

Ütlesin — ma võtan selle.

Müüja vaatas mulle otsa — kiiresti, mingi soojusega. Ütles — suurepärane valik. See sobib teile väga hästi.

Ema ütles — no täiesti asjata.

Pöördusin tema poole.

Ütlesin — ema. Ma olen viiekümneaastane. Ma otsustan ise, mis minu eale sobib.

Ta ütles — ma lihtsalt ütlen, mida ma arvan.

Mina ütlesin — ma tean. Sa ütled alati, mida sa arvad. Aga täna ütlen mina, mida mina arvan. See kleit on ilus. See sobib mulle. Ma ostan selle. Ja ma palun sind — müüja ees, külaliste ees, ükskõik kelle ees — ära enam ütle mulle, kuidas ma oma eas välja nägema pean. See on minu keha, minu vanus, minu pidu.

Ema vaikis.

Müüja vaatas kassasse — väga tähelepanelikult vaatas kassasse.

Läksin proovikabiini tagasi. Vahetasin riided ära. Tulin välja, kleit käes.

Läksin kassasse. Maksin.

Läksime poest välja. Kõndisime vaikides auto poole.

Siis ütles ema — sa solvusid.

Mina ütlesin — ei. Ma lihtsalt ütlesin, mida ma arvan. Nagu sinagi.

Ta vaikis hetke. Siis ütles — sa oled alati olnud kangekaelne.

Mina ütlesin — ilmselt küll.

Juubelile läksin sellesama kleidiga. Smaragdrohelisega, avatud õlgadega.

Sõbranna ütles — issand, sa oled imeline. Abikaasa vaatas mind terve õhtu. Tütar tegi minust pilti ja ütles — ema, hoia see foto alles. Sa oled sellel just niisugune.

Ema tuli ka. Istus lauas. Vahtis mind.

Ühel hetkel tuli ta minu juurde. Ütles vaikselt — kleit on ilus. Sa näed hea välja.

Mina ütlesin — aitäh, ema.

Ta läks tagasi lauda.

Võib-olla oli see talle raske. Võib-olla mitte. Ma ei tea.

Aga ta ütles selle välja.

Tantsisin terve õhtu. Smaragdrohelises kleidis. Viiekümneselt.

Täiesti omas eas.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et ütlesin emale kõik selle müüja kuuldes, või peaksid sellised vestlused toimuma ainult omavahel?