Postiljon tõi kirju majja, kus keegi polnud elanud juba aastaid – kuid leidis siis vastuskirja

Elmi tänava maja number 12 oli juba ammu tühi. Kardinad akendel olid pleekinud, aed kasvanud metsikuks ja postkast kiikus tuules ning kriuksus. Aga igal teisipäeval saabusid sinna ikka kirjad. Postiljon Michael teadis, et see oli kummaline. Ta oli selles piirkonnas posti toonud üle kümne aasta ja mäletas, kuidas ühel päeval maja elanikud lihtsalt kadusid — ei müünud maja, ei kolinud mööblit, ei hüvasti jätnud.

Kirjad tulid erinevatelt saatjatelt: pankadelt, kataloogidelt, vahel ka tervituskaardid. Michael ei teadnud, miks need ikka veel saabusid, aga tööreeglite järgi oli ta kohustatud need kohale toimetama. Ta pani kirjad alati hoolikalt postkasti, kohendas kaant ja lahkus. Nii oli see aastaid olnud.

Ühel külmal sügisepäeval märkas ta aga midagi veidrat: postkasti kaas oli veidi lahti. Sees oli ümbrik ilma margita, kuid käsitsi kirjutatud märge: “Tema jaoks”. Paberi värskus erines teistest, mis olid juba koltunud ja kulunud.

Michael jäi seisma. See polnud reeglite järgi, kuid ta avas kirja. Sees oli hoolikalt kokku volditud leht. Kiri oli ühtlases, ümarguses käekirjas:

> «Ma ei tea, kes te olete, kuid te jätkate kirjade toomist majja, kus keegi ei ela. Ma näen teid igal nädalal. Te ei küsi, ei kahtle. Lihtsalt jätkate. See on oluline. Ma arvasin, et maailm on selle maja unustanud. Kuid teie mäletate. Aitäh. Selle kirja all on võti. Kui soovite, astuge sisse. Lihtsalt vaadake».

Lehe all oli tõepoolest vana võti. Michael vaatas ümberringi — tänav oli tühi. Ta hoidis võtit peos ja otsustas: kui mitte nüüd, siis mitte kunagi.

Maja uks kriuksus, kuid avanes. Sees oli tolmune, kuid korras. Seinad olid kaetud fotodega, õhus lõhnas vanadest raamatutest. Laual seisis virn kirju, just neid samu, mida ta oli toonud. Kõik olid avatud. Kõrval oli tass ja küünal.

Varjust astus välja naine. Umbes kuuekümneaastane, hõbedaste juuste ja sirge rühiga. Ta ei tundnud hirmu.

— Mina olen Sarah. See oli mu vanemate maja. Ma tulin tagasi, kuid ei tahtnud, et keegi sellest teaks. Kirjad said ainsaks meeldetuletuseks, et ma veel olemas olen. Ja teie… teie tõite seda meeldetuletust. Teadmata, kellele. Kuid te ei lakanud.

Michael jäi vait. Ta ei osanud midagi öelda. Ta lihtsalt tegi oma tööd. Kuid oli osutunud osaks kellegi vaikusest, kellegi lootusest.

Sellest ajast alates jätkas ta tulemist. Juba mitte ainult kui postiljon. Nagu sõber. Nad jõid vahel teed verandal. Vahel olid lihtsalt vaikuses. Vahel tõi ta raamatuid või ajalehti.

Sest mõnikord piisab sellest, kui jätkata. Isegi kui sa ei tea, kes ootab.