Poiss tõi igal hommikul tänavakassile süüa, kuni ühel päeval leidis koduukse eest ootamatu kingituse

Esimest korda märkas ta seda kassi sügisel, kui koolist koju jalutas. Prügikastide vahel kössitas kõhn triibuline kass, kellel oli rebenenud kõrv. Kass ei palunud abi, kuid tema kollaste silmade pilk oli ettevaatlik ja väsinud. Poiss teadis, et tema peres ei lubataks kindlasti uut looma koju tuua, nii et ta otsustas leida teise viisi aitamiseks.

Järgmisel päeval võttis ta laualt tüki sinki ja asetas selle kassile lähedal asuvale kõnniteele. Kass vaatas esmalt einet, siis poissi, ja pärast pausi sõi selle ära. Nii sai alguse nende vaikne rituaal.

Igal hommikul läks poiss kodust välja veidi varem, et jätta seina äärde väikese portsjoni toitu. Vahel oli see õhtusöögi ülejääk, vahel tükk juustu või keedetud muna. Kass ei tulnud kunagi liiga lähedale, kuid alati ootas ta eemal. Aja jooksul hakkas kass peidupaigast veidi varem välja tulema, piilus ettevaatlikult ringi ja jõi juba poisi juuresolekul sööma.

Talv möödus ja tuli kevad. Poiss teadis, et tänavakasside elu on lühike, aga see triibuline hulkur oli üllatavalt vastupidav. Ta ei paistnud enam nii kurnatud, tema karvkate muutus tihedamaks ning liigutused enesekindlamaks. Poiss hakkas mõtlema, et ehk tahab kass ühel päeval ise temaga koju kaasa tulla.

Aga ühel hommikul muutus kõik. Nagu tavaliselt, läks ta majast välja, sink taskus, kuid kassi polnud kuskil. Poiss vaatas ringi ja kuulas – kõikjal oli vaikus. Ta jättis toidu tavalisse kohta ja läks raske südamega kooli.

Kooli naastes leidis poiss, et toit oli jäädud puutumatuks. Järgmine hommik ei toonud muutust. Ta ei osanud midagi mõelda. Kas kassiga juhtus midagi? Või leidis ta endale uue koha… või veel hullem?

Kolmandal päeval leidis poiss aga midagi kummalist koduukse eest. Seal oli väike pakk – hoolikalt kokku pandud kuivad lehed, mille keskel lebas mänguasjana valmis tehtud värviline sulepall. See nägi välja nagu laste mängukelk, selline, millega kassipojad mängivad.

Poiss jäi tardunult seisma. Ta mõistis kohe, kust see tuli. Tõstes pakki üles, tundis ta kurku tekkivat klompi. Ta ei teadnud, kas ta triibuline sõber kunagi veel naaseb, kuid see kingitus oli liiga selge, et olla juhuslik.

Poiss seisis pika aja ukse ees, hoides käes seda lihtsat, aga hindamatult tähtsat hüvastijätukink.

Möödus mitu nädalat, kuid kassi ei tulnudki tagasi. Poiss jätkas igal hommikul kodust väljumist lootuses näha tuttavat siluetti, kuid see koht, kus triibuline hulkur tavaliselt istus, jäi tühjaks.

Ühel päeval kuulis ta maja taga tänaval häält – vaikne näugumine. Tema süda tõmbus kokku, sest ta tundis selle heli ära. Seal, segamini karpide vahel, lebas kokku keeratud kolm pisikest kassipoega. Nad olid täiesti tillukesed, pimedad ja värisesid külmast.

Poiss astus ettevaatlikult lähemale. Ta ei teadnud, kuhu nende triibuline sõber oli kadunud, aga nüüd oli kõik selge. See oli tema hüvastijätt, tema viimane palve abi saamiseks.

Ta tõstis üles kõige nõrgema kassipoja ja tundis, kuidas soe tunne ta südamesse voogas. Ta ei saanud neid sinna jätta. Sel hetkel sai ta aru, et teeb nende jaoks sama, mida kord tegi nende isale – ta ei jäta neid üksi.

Nii tulid ta ellu mitte üks, vaid kolm uut väikest kassi. Ja kuigi triibulist hulkurit enam ei olnud, elas mälestus temast edasi nende väikeste olendite kaudu, kellele ta kunagi toetus oma viimasel lootusehetkel.