Poiss päästis lapse lukustatud autost, kuid ema kutsus tänutähe asemel politsei. Ja olukord võttis täiesti ootamatu pöörde…

Martin naasis koju pärast rasket vahetust. Päev venis lõputuna ja ta unistas vaid ühest asjast — jahedast dušist ja klaasist jääkülmast veest.
Tänav sulas päikese käes. Asfalt justkui hingas tuld, õhk võbeles ja iga samm andis kehas tunda kleepuva väsimusena. Oli kindlasti vähemalt kolmkümmend viis kraadi ja isegi juhuslikud möödujad läksid nagu varjud, surudes end hoonete seinte vastu.

Ta pööras vanast supermarketist mööda harjunud rajale. Ja siis peatus.
Algul arvas ta, et see vaid tundus talle. Kuid siis kuulis uuesti.
Nutt. Lapse. Tuim, nõrk, justkui kaugelt.

Martin tõstis järsult pea. Õige pea tühjaks jäänud parklas, päikesepaistelise puu varjus, seisis auto. Uus must džiip. Nutt tuli just sealt.

Ta lähenes lähemale. Süda tagus kõris.
Aknad — seestpoolt uduseks läinud. Ja läbi häguse klaasi nägi ta teda: väike poiss, vaevu kahe aastane. Nägu punane, kõik laiguline kuumusest. Põsed päevitustäkkide täis, silmad poolsuletud, huuled kuivad ja lõhenenud. Laps liigutas loiult käsi, surudes neid vastu oma rinda.

Martin tõmbas ust — lukus. Kõndis ümber auto — seesama.
Ta lõi rusikaga vastu akent:
— Hei! Kas keegi on siin?! Siin on laps!

Tühjus. Parkla oli inimtühi. Keegi ei tulnud. Keegi ei vastanud.

Rindus hakkas kohisema. Silme ees sähvatasid pildid: poisikese pundunud nägu, tardunud pilk. «Ta ju lämbub…»

Martin pöördus ja nägi äärekivi ääres kivi. Raske, hall.
Peas vilksatas mõte: «Kui purustad — siis on see kuritegu. Kahjustad võõrast vara. Vastutad seaduse ees».
Aga siis jälle — pilk langes uuesti lapsele. Põsed juba täis verevärvi, liigutused peaaegu lakkasid.

Ta haaras kivi ja lõi kogu jõuga vastu klaasi. Korra, teise.
Klaas pragises ja purunes killukesteks. Näole paiskus salongi leitsak. Justkui avanuks ukse ahju.

Martin avas ukse, värisevate kätega vabastas turvavööst ja haaras poisi. See oli kuum nagu süsi. Keha lõtv, hingamine vaevu kuuldav.

— Hoia vastu, pisike… hoia vastu! — sosistas ta.

Ja jooksis. Kaks kvartalit eemal oli polikliinik. Martin kandis last kätel, tundmata ei kuumust, kaalu ega enda jalgu. Ainult süda tuksel rahutult: «Peaasi, et jõuaks… peaasi, et elus…»

Polikliiniku uksed avanesid. Ta lendas fuajeesse.
— AIDAKE! LAPS! — hääl murdus, kuid teda kuuldi.

Õde jooksis, haaras poisi ja viis kabinetti. Arstid tormasid laua juurde, keegi lülitas sisse hapniku.
— Ta jõudis õigeaegselt! — karjus õde. — Veel natuke, ja võinuks liiga hilja olla!

Martin vajus jõuetult koridori toolile. Käed ikka veel värisesid, T-särk oli higist märg, kõrvus kumises.

Ja siis avanes uks. Sisse jooksis naine.
Välimuse järgi — veidi üle kolmekümne, hoolitsetud, kallis kott õlal. Nägu moondatud — mitte hirmust, vaid vihast.

Ta nägi Martinit ja plahvatas:
— Sa MURDSID mu auto?! Kas sa oled täiesti hull?!

Martin ei uskunud oma kõrvu. Ta ootas kõike: karjeid, pisaraid, tänu. Kuid mitte seda.
— Teie laps… ta peaaegu suri… — ohkas ta.

— Ah, mis sa räägid! — ta viipas. — Ma käisin ainult minutiks supermarketis! MINUTIKS! Panin isegi telefoninumbri esiklaasile! Sa tead, kui palju see klaas maksab?! Sa maksad selle kinni! Ma kutsun kohe politsei!

Ta võttis telefoni välja.

Viieteistkümne minuti pärast saabus patrull.
Politseiniku — tugeva, lühikese mehe neljakümnendates — vaatas Martinit tähelepanelikult. Ta rääkis kõik ära: kuidas ta kuulis nuttu, kuidas ta löönud akna katki, kuidas ta kandis last.

Ohvitser noogutas, pöördus naise poole. Tema nägu muutus jäigaks.
— Te jättisite lapse autosse? Sellise kuumaga? Sulgetud akendega?

— Aga ma ütlesin, et see oli vaid minutiks! — tema hääl värises.

— Teid ähvardab kriminaalvastutus lapse elu ohustamise eest, — ütles ta külmalt. — Ja võimalik, et teilt võetakse vanemlikud õigused.

Naine kahvatas. Tema käed hakkasid värisema, telefon kukkus põrandale.
Martin vaikis. Ta ei tundnud rõõmu. Ei tahtnud naisele karistust, ei tahtnud enda kiitust. Ta lihtsalt tegi, mida pidi.

Politseinik pöördus tema poole ja ütles kindlalt:
— Sa oled tubli, poiss. Sa päästsid lapse elu. Kahju ainult, et tal on sellised vanemad. Meil on vaja selliseid inimesi nagu sina.

Martin seisis ja tema käed veel värisesid. Rindus lõõmas tuli — mitte päikesest, vaid sellest, mis ta just läbi elas.
Ta päästis. Ja see oli peamine.

❓Aga mida te arvate — kas Martin tegi õigesti, kui lõhkus võõra auto, et päästa last?