Poeglaps viskas kogemata vanaemia karbi ära… Aga see, mis oli seest, ei tohtinud kaduda…

Sellel õhtul olin ma juba valmis magama minema, kui keegi helistas uksekella. Avan ukse — seal on meie eakas naaber, kellele toetavad kargud, silmad pisarais.
— Kallis, palun aita, — ütles ta väriseva häälega. — Mul on suur mure…

Selgus, et tema juures käis poeglaps. Aitas majapidamises, sõi kõhu täis, ja kui hakkas lahkuma, pakkus prügi välja viia. Ta rõõmustas, andis talle koti, tänas… Ainult et ta, teadmata, mida teeb, viskas prügiga koos ära karbi, kus ta hoidis raha. 

— Kõik minu säästud, — kordas ta ikka ja jälle. — Ja mu lahkunud mehe foto oli seal. Ja ehted.

Ma ei saanud teda lihtsalt nii jätta. Läksime koos alla — mina, tema, kargud, mobiili taskulamp ja viis prügikonteinerit. Öö, pime, inimesed möödusid, ja mina seisin konteineri juures ning mõtlesin: «Kuhu ma olen jõudnud — sorteerin nüüd prügi». Aga siis vaatasin teda — väike, kõver, värises kogu keha, huuled vappusid, silmad tühjad. Mul hakkas häbi selle mõtte pärast.

Käärisin käised üles, avasin ühe konteineri, siis teise. Lõhn — kohutav, kuid mul oli ükskõik. Naaber seisis kõrval, sosistades:
— Jumal küll, aita… loodetavasti leiame selle üles.

Ja siis, ühes konteineris, peaaegu põhjas, näen vana karbikest, seotud kahvatu paelaga.
— Ma arvan, et see on see, — ütlesin ma.

Ta kaldus ettepoole, peaaegu kukkus, haaras karbi, surus selle rinnale ja hakkas nutma. Mitte lihtsalt pisarad — justkui purskus kõik välja korraga.
— Seal on kõik, mis mul oli, — ütles ta läbi nutu. — Asi pole isegi rahas… seal on minu lahkunud mehe foto. Tema foto. Märkmed. Ehted, mida ta mulle kinkis. Kõik, mis temast järele jäi.

Seisime konteineri juures, ta nuttis, ja mina ei teadnud, mida öelda. Sellistel hetkedel on sõnad üleliigsed. Tahtsin lihtsalt kallistada.

Hiljem saatsin ta koju, aitasin trepist üles. Korteris lõhnas vanuse, moosi ja millegi sooja, koduse järgi. Ta pani karbi lauale, istus kõrval ja äkki vaatas mind teiste silmadega — rahulikega, justkui oleks kõik tema sees oma kohale asetunud.
— Aitäh sulle, — ütles ta. — Ma arvasin, et olin juba kõik kaotanud. Aga sina andsid mulle elu tagasi.

Järgmisel päeval tõi ta mulle väikese vaasikese ja ütles:
— Lase sel seista sinu juures. Et headus ei ununeks.

See vaasike on siiani minu juures. Kui ma sellele vaatan, meenub see öö, prügikonteinerid ja väike vanamoor, kes surus karbi, kus oli kogu tema minevik, enda rinnale.

Ja siis mõistsin ma üht lihtsalt asja — mõnikord me aitame inimestel mitte ainult asju tagasi saada. Me anname neile tagasi lootuse, mälestuse, südame killukese, mida nad juba kadunuks pidasid.

Ja nüüd mõtlen ma sageli: kui palju selliseid «karbikesi» me iga päev möödume — märkamata, et kellegi jaoks on see terve elu?