Poeg valis isa ja tema rikka naise. Neli aastat hiljem pöördus ta minu poole, paludes abi

Kui minu ja Martini abielu lõppes, ei pidanud ma vimma. Me olime lihtsalt liiga erinevad. Talle meeldis luksus, lärm, uued elamused. Mina eelistasin vaikust, korda, hommikusi jalutuskäike kohvitassiga. Me ei võidelnud vara pärast, vaid ainult ühe asja pärast – meie poja Adama pärast.

Meie poeg oli just jõudmas teismeikka. Kolmteist. Piisavalt vana, et omada arvamust, kuid liiga noor, et mõista, millise valiku ta tegi. Pakkusin jagatud hooldusõigust, kuid Martin ütles otse:
— Ta tahab minuga elada. Anniga. Seal on tal oma tuba, bassein, reisid. Sa ei saa talle pakkuda seda, mida mina.

Ma oleksin võinud võidelda. Kuid ma vaatasin oma poega, kelle silmad särasid sõnade peale “uus iPad”, “reisid”, “mootorrattaga jalgratas”. Ja ma lasin tal minna. Ütlesin:
— Olgu. Kuid tea, Adam, minu kodu uksed on alati sinu jaoks avatud. Alati.

Ta kallistas mind hüvastijätul, mitte liiga tugevalt. Mäletan, kuidas seisin trepil ja vaatasin, kuidas auto eemaldub ning selle aknas peegeldub päike, mis mind enam ei soojendanud.

Esimestel kuudel helistas ta. Hiljem — üha harvemini. Sotsiaalmeedia näitas, et tal on kõik hästi: talvel suusatamine, suvel jahid, brändiriided, pildid peolt villas. Ma õppisin lahti laskma. Elasin oma elu. Töötasin. Võtsin koera. Kirjutasin talle kirju, isegi kui ta ei vastanud. Aeg-ajalt saatsin raamatuid — neid, mida me kunagi koos lugesime. Vastuseid ei tulnud.

Neli aastat möödus.

Ühel õhtul, juba hämaruses, koputati uksele. Lävel seisis tema. Vanem. Kõhn. Väsinud silmadega.

— Ema…

Ja ma sain aru, et midagi on valesti.

Me istusime köögis. Ta sõi suppi — aeglaselt, nagu meenutades midagi tõelist maitset. Ja siis hakkas rääkima.

Ann lahkus. Viis kõik kaasa. Martin, äri kaotanuna, müüs maja. Tekkisid võlad. Tülid. Karjumised. Seejärel — ükskõiksus. Keegi ei oodanud enam Adamat kodus. Ta elas inimeste seas, kes olid liiga hõivatud oma rusudega, et märgata, kuidas ta uppumas oli.

— Ma arvasin, et valisin vabaduse. Aga valisin üksinduse. Ma ei kirjutanud, sest mul oli häbi. Ja nüüd… nüüd on mul lihtsalt sind vaja.

Ma kallistasin teda. Mitte sellepärast, et olin kõik andestanud. Vaid sellepärast, et ta on minu poeg. Ja sellepärast, et uks, nagu lubasin, oli avatud.

Me alustasime kõike otsast peale. Ta töötas laos, mina aitasin dokumentidega, ta õppis uuesti naerma. Ta sai jälle minu poisiks — kuid juba teistsuguseks. Kogemustega. Valuga. Valikuga, mille eest ta nüüd ise vastutas.

Kas teie suudaksite andestada lapsele, kui ta oleks teid teise elu nimel hüljanud? Või on haavad, mis ei parane kunagi?