Poeg ütles vanematele, et ei taha, et tema lapsed oleksid sama vaesed kui tema

Hiljuti kohtusin oma sõbrannaga, keda polnud pikka aega näinud.

– Kas tead, mida mu vanem poeg mulle ütles? – teatas neljakümnene Valja.

– Ta ütles, et tal ei saa kunagi lapsi olema! Ma küsisin – kuidas nii ei saa? Ja tema vastab – ma ei taha, et minu lapsed kasvaksid samasuguses vaesuses nagu mina!

Mis te arvate, kas vanematel on põhjust poja peale solvuda?

Valja vanem poeg saab peagi seitseteist. Poiss ei ole hellitatud, alati olnud väga rahulik ja tähelepanelik. Isa ja ema pole temaga kunagi probleeme olnud. Ta on alati hästi õppinud, olnud sportlane ja alati täitnud kõik kodused kohustused.

Valja ja tema abikaasa kasvatavad ka nooremat poega, kes on üheteistkümne aastane. Nad on abikaasaga püüdnud, et nende lastel millestki puudu ei oleks. Perel pole kunagi suurt puudust olnud, kuid ka suurt rikkust mitte – lihtsalt tavaline keskmine pere. Valja ja tema abikaasa on alati töötanud, nüüd maksavad nad eluasemelaenu, neil on auto ja nad käivad igal aastal mere ääres puhkamas.

Valja arvab, et nad elavad mõnikord isegi liiga luksuslikult, võiksid tagasihoidlikumalt elada, aga lastelt ei saa ju kokku hoida. Lapsed peavad arenema: jalgrattad, kitarritunnid, sporditrennid, rulluisud, inglise keele kursused, korralik riietus, hea toitumine – poisid said kõik, mida vajasid. Kuidas siis teisiti?

– Kui me oleme vaesed, siis mul pole midagi öelda! – Valja raputab kurvalt pead. – Muidugi ei arvanud me abikaasaga, et neil peaks olema uusima mudeli iPhone või 30-eurosed kingad! Aga nad pole seda kunagi ka palunud.

Ma saan aru, et mõned meie tuttavad ei koonerda ja nende lastel on veelgi paremaid asju kui meie omad. Kuid ma ei näe selles midagi halba. Meie elus on alati neid, kellel on rohkem raha, seega pole mõtet kõigiga võistelda. Olen selle teema lastega mitu korda läbi arutanud…

Valja ja tema abikaasa tahavad, et poeg pingutaks, et pääseda riigieelarvelisele kohale ülikoolis, seega ei koonerda nad tema hariduse arvelt – ta käib tasulistel kursustel ja valmistub koos erajuhendajatega.

– Kui ta ise sisse ei saa, aitame teda ja maksame õppemaksu, – ütleb sõbranna. – Aga meil oleks kergem, kui ta saaks tasuta kohale, sest ta tahab õppida ülikoolis, kus õppemaks on väga kõrge.

Tuleb tunnistada, et poiss on väga usin.

Poiss mõistab, et tal tuleb endale elus ise tee rajada. Vanemad ei suuda talle ega tema vennale kunagi autot ega korterit kinkida, sest nad ise maksavad alles paari aasta pärast eluasemelaenu ära. Suurt pärandust pole ka kuskilt oodata, sest nende vanaema ja vanaisa elavad maal.

Pealinnas pole neil kunagi olnud vanavanemaid, kes võiksid talle korteri pärandada.

– Kõik, mis meil on, oleme oma kätega teeninud! – jagas Valja. – Me pole kunagi kelleltki midagi oodanud. Kolime pealinna kakskümmend kaks aastat tagasi vaid ühe kohvriga kahele. Oli raske, töötasime palju, kuid järk-järgult läks kõik paremaks. Saime korteri laenuga, ostsime auto, saime poisid. Ma pole kunagi mõelnud, et oleme vaesed!

Valja on kindel, et tema poegadel on elus lihtsam kui neil, sest nad saavad alati vanemate kodus ööbida ja vanemad ei jäta neid kunagi nälga. Nad on õppinud Tallinnas, siin üles kasvanud ja neil on siin palju tuttavaid ja sõpru.

Poistel ei tule kolida võõrasse linna ühe kohvriga, kus neid keegi ei oota. Katus pea kohal ja toit – see on juba päris palju!

Tegelikult solvasid sõbrannat väga tema poja sõnad.

Aga mis teie arvate, kas poiss läks tõesti liiga kaugele? Ta on pärit korralikust perest, pole kunagi külma ega nälga tundnud, igal aastal viidi teda mere äärde puhkama. Kas tal üldse on õigus rääkida vaesusest ja veel vähem oma vanematele etteheiteid teha? Kuidas tal üldse sellised sõnad üle huulte tulid?

Kas ta arvab, et vanemad virelevad vaesuses, siis proovigu ise elada külluses ja näidaku, kuidas raha teenida! Võib-olla heidab ta kogu elu vanematele ette, et tal polnud suus kuldset lusikat sünnihetkel?

Või nimetas poiss asju lihtsalt õigete nimedega. Kus peitub õnn? Võtta tohutute intressidega eluasemelaen ja osta uued kingad alles siis, kui need hädasti vaja on – kas seda võib tõesti nimetada vaesuseks? Tõtt-öelda on olukord kahetine! Kas vanematel on õigus tõe peale solvuda? Ja kuidas peaksid ennast tundma lapsed, kes kasvasid vaesuses?