Poeg tuli koolist tagasi pisarates – rahakott kadunud. Ma ei hakanud kirjutama vanemate vestlusesse. Ja järgmisel päeval juhtus midagi kummalist…

Poeg naaseb koolist koju – on täiesti pisarais ja paistes silmadega.
– Mis juhtus? – küsin, tundes juba, kuidas kõik sees kokku tõmbub.
– Ema, mu kogu raha on kadunud! – ütleb ta vaevu hingates. – Vahetunnil käisin tualetis ja kui tagasi tulin, oli rahakott tühi.

Raha andsin ma talle hommikul – terveks nädalaks, et mitte iga päev kaasa võtta.
Natuke, aga ikkagi on kurb.
Istun kuulamas ja mõtlen kogu aeg: kes võis selle võtta, kuidas lahendada, kas peaksin klassijuhatajaga rääkima.
Kirjutama klassi vestlusse. Siis mõtlen – mõttetu.
Kui tõstan kisa, hakkavad kuulujutud: “Ise kaotas ja nüüd süüdistab kõiki teisi”.
Tunnen neid vestlusi, kus täiskasvanud käituvad halvemini kui lapsed.

Poeg nuuksub:
– Ema, ma ei teinud kellelegi midagi halba. Miks nii?

Ja siis ma ütlen:
– Teeme siis teisiti. Me ei hakka karjuma ega süüdlasi otsima. Homme lihtsalt räägime õpetajaga. Las ta räägib lastele ettevaatlikult. Ilma nimedeta. Ilma süüdistusteta.
Ta pühkis oma silmad:
– Mis mõte sel on?
– Mõnikord kaob inimeste südametunnistus mitte jäädavalt. Talle tuleb lihtsalt meelde tuletada, et ta on olemas.

Järgmisel päeval läks ta kooli. Ma olin mures rohkem kui tema kontrolltöö ajal.
Õhtul tuleb tagasi – rahulik, isegi kergelt naeratab.
– Õpetaja tegi, nagu sa ütlesid. Pidas “klassitunni” aususe teemal. Rääkis, et me kõik oleme inimesed ja et on oluline õppida oma vigadest.
– Ja mis juhtus? – küsin.
– Midagi. Raha ei tagastatud. Aga ta rääkis nii, et kõik tundsid end halvasti. Isegi mina.

Järgmisel päeval tuli ta taas koolist tagasi.
Tuli kööki, seisab, vaikib.
– Midagi juhtus?
– Ema, kujutad ette… Leidsin oma rahakoti portfellist! Lihtsalt lamas peal, nagu keegi oleks tagasi pannud. Ilma märkme, ilma millegita.

Vaatan teda ja näen – silmades pole rõõmu, vaid kergendust.
– Ema, ma ei tea, kes see oli, aga nüüd pole mul enam nii valus. Tõenäoliselt sai inimene aru.

Ta käis siis kaua selle mõttega, kordades kogu aeg:
– Hea, et me kedagi ei süüdistanud. Võib-olla kui oleksime lärmi tekitanud, oleks kõik ainult hullem olnud.

Ja ma mõtlesin:
see on ilmselt peamine, mida peame lastele õpetama – mitte süüdlasi otsima, vaid andma inimestele võimaluse paremaks saada.

Mõnikord piisab mitte karjumisest, vaid lihtsalt vaikusest.
Ja siis teeb südametunnistus kõik ise ära.

Aga mida teie arvate – kas oleks olnud mõistlik klassiga avameelselt rääkida või oli õige jätta kõik nii?