Poeg palus mul enam mitte tulla ette teatamata. Ja ma elasin nii palju aastaid tema jaoks

Sellest päevast, kui ma teda esimest korda kätel hoidsin, läks kõik muu teisejärguliseks. Töö, isiklikud unistused, isegi tervis — kõik muutus vähem oluliseks. Oluline oli vaid üks: tema. Tema vajadused, tema turvalisus, tema naeratus.

Ma olin alati kõrval. Kas palavikuga, matemaatika kontrolltöödega, murtud südame ja esimeste täiskasvanulik otsustega. Ma ei küsinud, kas olin väsinud. Lihtsalt tõusin ja tegin. Sest emadus polnud minu jaoks kohustus — vaid kogu minu olemus.

Kui ta suureks kasvas, ei suutnud ma ümber kohaneda. Kõik tiirles jätkuvalt tema ümber. Ma läksin talle toitu viima, kui ta hilja töötas. Aitasin remonti teha, pakkusin abi, ootamata, millal seda küsitakse. Ma ei mõelnud, kas see on vajalik. Ma lihtsalt jätkasin armastamist nii, nagu oskasin.

Ja siis juhtus tavaline päev. Läksin tema juurde, nagu alati, toidukotiga — leib, puuviljad, juust. Ta avas mulle ukse. Oli viisakas, kuid tema hääles oli kindlus:
— Ema, kas sa võiksid ette teatada, enne kui tuled? Meile koos Sofiga on praegu oluline natuke isiklikku ruumi.

Need sõnad tabasid mind ootamatult. Ma naeratasin:
— Muidugi. Ma saan aru.

Kuid tegelikult — ma ei saanud aru. Ma naasin koju vaikses ja istusin, teadmata, kuhu end panna. Palju aastaid oli minu elu seotud temaga — ma teadsin, kus ta on, kuidas tal läheb, millega ta tegeleb. Ja nüüd tundsin äkki, et olin muutunud külaliseks. Majas, mis kunagi tundus osana minust.

Järgnenud nädalatel kaotasin justkui oma rütmi. Need päevad, mis olid varem kindlad — külastused tema juurde, ühised lõunad, abi majapidamises — jäid tühjaks. Vahtisin telefoni, püüdes end tabada ootamas vähemalt lühikestki sõnumit. Kuid tema ei kirjutanud.

Alguses oli see solvav. Siis — valus. Ja siis jäi kõik lihtsalt vaikseks. Püüdsin mõista, kus on piir armastuse ja sekkumise vahel. Rääkisin sellest naabriga. Ta kehitas õlgu:
— Nad kasvavad suureks, neil on nüüd oma elu. Ja meil peaks ka olema oma.

Ma ei suutnud neid sõnu kaua aktsepteerida. Kuid ühel päeval lihtsalt läksin parki. Ostsin endale kohvi, istusin pingile ja nägin mänglevat varju — kerget valgust lehtedes, kaugel mängivaid lapsi, lehte lugevat vanameest. Ja esimest korda üle pika aja tundsin end mitte ainult kellegi emana, vaid ka lihtsalt naisena. Endana.

Hiljem hakkasin proovima midagi uut. Liitusin raamatukoguga. Tõin välja oma vana kaamera. Mitte sellepärast, et täita tühjust, vaid kuulata uuesti iseennast. Ilma süüta. Ilma ootusteta.

Mõne kuu pärast kutsus ta mind teele. Istusime kolmekesi — tema, Sofi ja mina. Oli rahulik.
— Ema, — ütles ta, — ma olen alati tundnud sinu toetust. Aga nüüd tahan ise oma kodu ehitada. Õppida olema täiskasvanu. Ilma sinu toeta igas asjas.
Ma noogutasin:
— Ja mina õpin elama nii, et olen lähedal, kuid mitte liiga lähedal. Ja see pole sugugi lihtne.

Nüüd on minu õhtud teistsugused. Joon kohvi akna juures, loen raamatuid, käin muuseumides. Ma ei ela enam tema elu. Kuid ma tean, et kui ta kutsuks — kuulen seda. Mitte sellepärast, et ootaksin. Aga sellepärast, et armastan.

Ja, tundub, et nüüd hakkangi aru saama: armastus — see ei tähenda alati kõrval viibimist. See on oskus taanduda õigel ajal ja jääda oluliseks. Olgu mitte keskmes, aga südames.

Kuidas nüüd uuesti oma elu üles ehitada, kui see pikka aega kuulus kellelegi teisele?