Poeg helistas pühapäeva õhtul. Hääl oli rahulik — liiga rahulik pühapäevaõhtuse kõne jaoks. Ta ütles, et koondati kaks nädalat tagasi. Osakonda vähendati, midagi isiklikku. Ta palus ainult üht — et ma ei räägiks sellest tema venna naisele ega ühelegi sugulasele. Ütles, et saab ise hakkama, et juba otsib tööd ja küll töö ka leidub.

Ma ütlesin — hästi. Olen vait.

Esimestel nädalatel helistas ta ise — andis aru. Töövestlused, keeldumised, uued katsed. Ma kuulasin ja toetasin. Raha ma ei pakkunud — ta ei palunud ja ma teadsin, et ta solvuks.

Siis jäid kõned harvemaks. Siis hakkas ta vastama lühidalt. Siis ei vastanud enam kohe — helistas mõne tunni pärast tagasi ja selgitas, et oli kohtumisel.

Ma ootasin. Uskusin.

Kaks kuud pärast tema esimest kõnet helistati mulle pangast.

Tundmatu number — ma oleksin peaaegu kõne katkestanud. Võtsin siiski vastu. Viisakas naisehääl küsis, kas ma olen selle ja selle inimese ema. Ütlesin, et jah. Ta ütles, et helistab seoses kaks kuud tagasi vormistatud laenu maksetähtaja ületanud võlaga. Summa öeldi välja. Mitte väike.

Ma küsisin — millise laenu kohta.

Ta selgitas. Tarbimislaen. Vormistatud poja nimele. Kontaktisiku lahtris — minu telefoninumber.

Palusin tal oodata. Tõusin tugitoolist. Läksin kööki. Valasin vett. Jõin püsti seistes.

Minu number kontaktisikuna. Minu teadmata.

Läksin telefoni juurde tagasi. Täpsustasin üksikasju — vormistamise kuupäeva, summa, viivise. Tänasin. Lõpetasin kõne.

Helistasin pojale. Ta ei vastanud. Kirjutasin — helista kiiresti tagasi. Ta helistas tagasi kahekümne minuti pärast — hääl oli ergas, küsis, mis juhtus.

Ma ütlesin — mulle helistati pangast.

Vaikus kestis umbes neli sekundit.

Siis hakkas ta rääkima — kiiresti, segaselt. Et võttis laenu, et vastu pidada. Et arvas, et leiab kiiresti töö ja maksab kõik ära enne, kui keegi teada saab. Et pani minu numbri kirja juhuks, kui ta ise ei saa vastata — lihtsalt tagavaraks. Et ei tahtnud mind muretsema panna. Et kõik on kontrolli all.

Ma kuulasin vaikides.

Siis küsisin — kas see on esimene laen.

Paus.

Ta ütles — ei.

Ma küsisin — mitu neid on.

Ta vaikis hetke. Siis ütles — kolm.

Kolm laenu. Kahe kuuga. Palusin tal tulla. Täna. Kohe.

Ta tuli tunni aja pärast. Istus köögilaua taha — jopet seljast võtmata, justkui valmistuks kiiresti lahkuma. Panin tema ette paberilehe ja pastaka. Palusin kirja panna kõik kolm laenu — pank, summa, kuupäev, maksetähtaeg.

Ta kirjutas vaikides. Mina seisin akna juures ja vaatasin tänavale.

Kui ta lõpetas, võtsin lehe. Vaatasin numbreid.

Kogusumma oli selline, et mul jäi hing kinni. Mitte sellepärast, et ma poleks suutnud aidata — vaid sellepärast, et sain aru, et ta kandis seda kõike kaks kuud üksi. Töövestlused, mida polnud olnud. Kohtumised, mida polnud olnud. Kõned, kus ta ütles, et kõik on korras.

Ma küsisin — kas naine teab.

Ta langetas pea. Ütles — ei.

Ma küsisin — kas sa kavatsesid talle öelda.

Ta ütles — mõtlesin, et saan ise hakkama ja räägin hiljem, kui kõik on juba klaaritud.

Panin veekeetja tööle. Kuni vesi keema läks — vaikisin. Siis ütlesin ainult üht. Ma aitan sul võlgadega toime tulla. Mitte sellepärast, et see oleks minu kohustus — vaid sellepärast, et sa oled mu poeg ja ma ei vaata pealt, kuidas sa põhja lähed. Aga su naine saab sellest teada täna. Mitte homme, mitte hiljem — täna. Sa helistad talle minu juuresolekul.

Ta tõstis pilgu.

Ma ütlesin — see on tingimus. Ilma selleta — mitte midagi.

Ta helistas oma naisele minu juuresolekul. Mina läksin teise tuppa — nende vestlus ei olnud minu asi. Aga kuulsin poja häält läbi seina — vaikset, katkendlikku. Kahekümne minuti pärast tuli ta minu tuppa. Istus maha. Ütles — ta on teel.

Naine jõudis poole tunni pärast. Silmad punased — oli autos nutnud, see oli näha. Nad istusid köögilaua taga, mina istusin kõrval.

Arutasime olukorda koos — kolm tundi. Numbrid, tähtajad, võimalused. Õhtu lõpuks oli olemas plaan — mitte ideaalne, aga konkreetne.

Poeg kallistas mind lahkudes ukse juures. Ei öelnud midagi.

Ma ei hakanud ütlema, et olen vihane, et olen solvunud, et minu number oli pangas ilma loata. See hiljem. Kõigepealt — välja tulla.

Siis — rääkida.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et seadsin tingimuseks, et naine saab täna teada, või oli see minu otsus asjas, mis minusse ei puutunud?