Poeg lubas, et hoolitseb minu eest vanaduses. Pärast dokumentide allkirjastamist sain aru, et jäin kodust ilma

Kunagi arvasin, et kõige hullem tunne emale on — üksildus. Nüüd tean: halvem on ainult usalduse reetmine omaenda lapse poolt. Aastaid kordasin endale, et olen poja õigesti kasvatanud — ta on kaastundlik, hoolitsev, temale võib loota.
Minu elu pole olnud lihtne, aga tema kõrval tundsin end turvaliselt. Ta ütles alati: «Ema, ma hoolitsen su eest. Luban, et sa ei jää kunagi üksi». Kui vaid oleksin teadnud, kui kerge on oma lootusega end petta…

Pärast abikaasa surma jäin üksi meie kolmetoalises korteris. Poeg kolis õppimise ajal välja, lõi pere, ostis maja laenuga ja mina — nagu enamik emasid — andsin talle kogu oma südame ja aja.
Aitasin, kuidas suutsin: valmistasin lapselastele süüa, viisin neid lasteaeda, kui ta naine hilines töölt. Sageli jäin nende juurde ööseks, nädalavahetuseks. Poeg oli tänulik, helistas iga päev. Uskusin, et ta mäletab alati mind.

Mõned aastad tagasi hakkas poeg üha sagedamini rääkima, et mul oleks mõistlik oma korter müüa ja nende juurde päriselt kolida. «Milleks sul nii suur korter? Siin on sul mugavam, me oleme lähedal, lapsed jumaldavad sind».
Juba ainuüksi mõte lahkuda kohast, kus suurem osa elust möödus, valmistas valu, kuid lõpuks nõustusin. Poeg kinnitas: «Teeme remondi, kohandame maja sinu vajadustele. Kõik tehakse korda, sul ei jää midagi puudu».

Dokumentide allkirjastamine tundus olevat lihtne formaalsus. Poeg lükkas naeratades paberid minu poole, selgitas kiiresti, et need on vaid «tehnilised küsimused»: «Müüme su korteri, raha läheb meie maja laiendamiseks. Kõik jääb perre». Olin veidi segaduses, kuid usaldasin teda täielikult. Notar luges lepingu kiiresti ette, mina allkirjastasin, süvenemata detailidesse. Ma ei tundnud seadusi — see on ju minu laps, minu liha ja veri.

Esimestel kuudel tundsin end tõesti pereliikmena. Minia tänas abi eest, lapselapsed olid rõõmsad, et vanaema nüüd nendega on. Mul oli oma ere tuba, maja renoveeriti kaunilt.
Tundsin end vajalikuna, armastatuna. Valmistasin lõunasööke, jalutasin lastega, õhtuti istusime teed juues ja vestlesime. Vahel meenutasin oma endist korterit — armastatud kohvi lõhna, vaadet aknast, samme puidust põrandal. Kuid veensin end, et muutused on elu osa ning pere on kõige tähtsam.

Kuu aega hiljem märkasin muutusi. Minia palus üha sagedamini «mitte segada» nende õhtuseid plaane. Lapsed olid rohkem hõivatud, harvemini piilusid minu tuppa. Poeg tuli väsinud koju, vestlusteks polnud tal jõudu. Tundsin end üha sagedamini oma elus kõrvalisena. Kodust, mis pidi minu varjupaigaks saama, sai järk-järgult koht, kus olin lihtsalt lisaosa.

Kord õhtul, kui tahtsin endale teed teha, kuulsin neid rääkimas: «Kahju, et peame teda siin hoidma. Ehk lõpuks leiab endale tegevust, hooldekodu või midagi…» Külmusin. Süda peksis, käed värisesid. Kuidas nad võisid nii rääkida? Ometi olin andnud neile kõik!

Järgmisel päeval püüdsin pojaga rääkida. Ta oli pinges, vältis silmsidet.
— Ema, saa aru, me oleme noored, meil on oma elu. Sa pead iseenda eest hoolitsema, sa ei saa meist sõltuda, — ütles ta.

Siis küsisin, kas võiksin oma osa müüa, et ära kolida. Poeg vaatas mulle kerge üleolekuga otsa:
— Aga sul pole mingit osa. Maja on meie, kõik on meie nimel. Sa allkirjastasid kõik notariga. Selgitasin ju…

Mul vajusid jalad alt. Alles siis jõudis tõde minuni. Korteri müümisega andsin raha pojale, kuid uusi õigusi uue maja suhtes ei saanud. Mul polnud kuhugi tagasi minna — vana korterit enam polnud, raha kulus nende maja laiendamiseks. Minust… sai mittekeegi, külaline, keda võidakse igal hetkel paluda lahkuda neljast seinast, mis pidid olema vanaduspõlv.

Mõned päevad käisin justkui udus. Pettusin endas, pojas, kogu elus. Kuidas võisin olla nii naiivne? Hakkasin abi otsima — sõprade, juriidilise nõustamise, isegi kiriku juurest. Kõik ütlesid sama: «Selline on reaalsus, oleks pidanud lugema, küsima, end kindlustama». Aga kuidas kindlustada end omaenda lapse vastu?

Mõne nädala pärast tegin otsuse. Rentisin toa tuttava naise juurest teises linna otsas. Alustasin otsast peale. Poeg ei mõistnud minu valikut, palus jääda, aga ei suutnud enam mulle silma vaadata. Lapselapsed tunnevad minust puudust, helistavad vahel, küsivad, millal tulen.

Nüüd tean ühte asja: usaldus, isegi lähedaste suhtes, peab olema piiratud. Hakkan tasapisi enda väärikust tagasi saama. Õpin elama tagasihoidlikult, uuesti, ilma illusioonideta. Võimalik, et ma ei usalda enam kunagi kedagi nii, nagu usaldasin poega. Kuid parem olla üksi kui elada majas, mis pole kunagi tõeliselt minu oma olnud.

Aga kas sina suudaksid andestada oma lapsele sellise reetmise — või lahkuksid igaveseks, isegi kui süda puruneb?