Ma olen isa. Mu poeg on kolmkümmend kuus aastat vana. Me olime alati ühenduses — mitte iga päev, aga vähemalt kord nädalas kindlasti. Ta helistas ise sagedamini kui mina. Rääkis tööst, elust. Vahel tuli külla. Tavaline suhe, ilma liigse läheduseta.

Kolm kuud tagasi lakkasid kõned.

Alguses ma ei muretsenud. Nädal vaikust — seda juhtub kõigiga. Kirjutasin — kuidas sul läheb. Ta vastas lühidalt — kõik on korras, isa, olen hõivatud. Vastasin — hästi, ära kiirusta.

Möödus veel üks nädal. Siis veel üks.

Ma helistasin — ta vastas üle ühe korra. Vestlused olid lühikesed — minut, kaks. Kõik on korras, tööd on palju, olen väsinud. Ma kuulasin ja lasin lahti. Ütlesin endale — täiskasvanud inimene, oma elu, pole vaja sekkuda.

Kaheksandal nädalal ütles mu naine — mine. Midagi on valesti. Ma tunnen seda.

Naised tajuvad selliseid asju meist paremini.

Helistasin pojale — ütlesin, et olen järgmisel nädalal tööasjus tema linnas ja astun läbi. Ta ütles — hästi, isa. Hääl oli kummaline — ta ei rõõmustanud ega kurvastanud. Lihtsalt — hästi, isa.

Jõudsin kohale reede õhtul. Läksin tema korrusele ja helistasin uksekella.

Ukse avas üks mees.

Umbes neljakümnene. Võõras. Vaatas mulle küsivalt otsa.

Ma ütlesin — tere. Ma otsin oma poega.

Mees ütles — ta elab siin. Astuge sisse.

Ma läksin sisse.

Korter oli seesama — olin siin varem käinud. Aga kõik selles oli teistsugune. Võõrad asjad riiulitel. Elutoas teine mööbel. Teistsugune lõhn.

Köögist tuli välja mu poeg.

Nägi mind. Peatus.

Ma vaatasin teda. Ta oli kõvasti kaalust alla võtnud — seda oli näha. Nägi väsinud välja. Mitte halb, aga väsinud.

Võõras mees läks vaikselt teise tuppa.

Jäime kahekesi koridori.

Küsisin — kes see on.

Poeg vaatas mulle otsa. Vaikis paar sekundit.

Siis ütles — isa, tule sisse. Räägime.

Läksime kööki. Istusime maha. Ta valas vett ja pani selle mu ette. Ise ei joonud — lihtsalt istus ja vaatas lauda.

Siis tõstis pilgu.

Ütles — isa, ma olen ammu tahtnud sulle öelda. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas.

Ma ootasin.

Ta ütles — see on Mark. Me oleme olnud koos juba kaks aastat. Ma elan koos temaga.

Istusin poja vastas. Aknast väljas läks pimedaks. Kõrvaltoast ei kostnud ainsatki heli.

Kaks aastat. Ta oli sellega elanud kaks aastat. Helistas mulle kord nädalas, rääkis tööst, elust. Kaks aastat ei öelnud midagi.

Küsisin — miks sa varem ei rääkinud.

Ta ütles — ma kartsin. Ma ei teadnud, kuidas sa reageerid. Ema teab — ma ütlesin talle pool aastat tagasi. Ta palus aega. Ma ootasin.

Ema on teadnud pool aastat. Mina ei teadnud midagi.

Tõusin püsti. Läksin elutuppa. Seisin akna juures.

Siis tulin tagasi. Istusin uuesti maha.

Küsisin ainult üht — kas ta on õnnelik.

Poeg vaatas mulle otsa. Siis ütles vaikselt — jah, isa. Õnnelik.

Ma noogutasin.

Ütlesin — siis kutsu ta siia. Tee meid korralikult tuttavaks.

Poeg tõusis. Läks välja. Minuti pärast tuli tagasi koos Markiga.

Surusime kätt. Küsisin — kas te olete ammu tuttavad. Mark ütles — kolm aastat. Küsisin — millega ta tegeleb. Ta rääkis.

Istusime kolmekesi köögilaua taga ja rääkisime. Mitte peamisest — vaid tavalisest. Tööst, linnast, ilmast. Lihtsalt istusime ja rääkisime.

Hilisõhtul tõusin — mul tuli hotelli sõita. Poeg tuli mind trepikotta saatma.

Kallistasin teda. Tugevalt — nii, nagu kallistasin teda siis, kui ta oli väike.

Ütlesin ainult ühe asja — ära enam kolm kuud vaiki.

Ta toetas otsaesise mu õlale. Ei öelnud midagi.

Naisele helistasin autost. Ta vastas kohe — oli oodanud. Rääkisin kõik ära. Ta vaikis hetke. Siis ütles — mul on hea meel, et sa läksid.

Mul samuti.

Sellest reisist on möödunud kolm kuud. Poeg helistab jälle — kord nädalas nagu varem. Vahel sagedamini. Mõnikord võtab Mark toru, ütleb paar sõna ja annab edasi.

Naine alles harjub. Aga ta püüab — ma näen seda.

Ma ei tea, kas tol õhtul oli kõik õige. Aga ma tean, et kui ütlesin — kutsu ta siia, tee meid korralikult tuttavaks — vaatas poeg mulle otsa nii, nagu ta polnud seda teinud väga ammu.

Selle pilgu jätsin ma meelde.

Öelge ausalt — kas ma toimisin õigesti, et ei hakanud tol õhtul liigseid küsimusi esitama, või on isal õigus rohkem teada?