Poeg kutsus mind esimest korda kahe aasta jooksul õhtusöögile — aga kui magustoit lauda toodi, võttis ta välja paberid ja palus mul neile alla kirjutada

Poeg ei olnud peaaegu kaks aastat helistanud. Me ei olnud tülis — lihtsalt kasvasime teineteisest eemale. Tema elu, tema tempo, tema prioriteedid. Ma ei avaldanud survet. Kirjutasin vahel lühidalt — kuidas sul läheb, mõtlen su peale. Ta vastas harva ja napisõnaliselt. Võtsin seda nii, nagu see oli.

Kui ta helistas ja pakkus, et läheksime koos õhtust sööma, rõõmustasin siiralt. Mitte vaoshoitult, mitte ettevaatlikult — päriselt, nagu ema, kes on oma lapsest puudust tundnud. Ta nimetas restorani ja ütles, et laupäeva õhtul. Ma vastasin — muidugi tulen.

Kogu nädala mõtlesin sellele õhtusöögile. Valisin, mida selga panna. Mõtlesin, millest me räägime. Mul oli isegi veidi piinlik, kui väga ma seda ootasin — nagu oleks ees esimene kohting, mitte kohtumine omaenda pojaga.

Laupäeval jõudsin kohale veidi varem. Tema tuli õigel ajal — nägi hea välja, oli natuke kõhnemaks jäänud. Me kallistasime. Istusime maha.

Esimene tund oli hea. Me rääkisime — alguses ettevaatlikult, siis vabamalt. Tema rääkis tööst, mina rääkisin endast. Naersime mitu korda. Ma mõtlesin — see ongi see. Lõpuks ometi. Me pöördume tagasi millegi elava juurde.

Toodi magustoit.

Ta pani tassi käest. Siis kummardus koti poole, mis rippus tooli seljatoel. Võttis välja ümbriku. Asetas selle lauale minu ette.

Ma vaatasin ümbrikku.

Ta ütles — ema, mul on vaja sinu allkirja mõnele dokumendile. See puudutab vanaema suvilat. Lihtsalt vormistamise tehnilised paberid.

Vanaema suvila — see on minu ema suvila, kes lahkus meie seast kolm aastat tagasi. Suvila oli vormistatud minu nimele. Väike krunt, vana majake — mitte rahaline väärtus, vaid mälestus. Veetsime emaga seal iga suve kogu minu lapsepõlve jooksul.

Ma võtsin ümbriku. Tegin selle lahti.

Sees oli mitu lehte. Hakkasin lugema.

See oli õiguste loovutamise leping. Suvila kohta. Minult. Ostjale — juriidilisele isikule. Minu allkiri kolmes kohas.

Lugesin aeglaselt. Tema istus ja ootas. Jõi kohvi, vaatas kõrvale.

Lugesin lõpuni. Panin lehed kokku. Tagastasin need ümbrikku.

Siis tõstsin pilgu tema poole.

Küsisin — kas ta oli seda ammu planeerinud.

Ta ütles — ema, see on ju lihtsalt suvila, seal ei käi keegi, see laguneb, raha kuluks ära.

Ma küsisin — kellele ära kuluks.

Ta vaikis hetke. Siis ütles — meile mõlemale, jagame ausalt.

Ma vaatasin teda. Seda ilusat restorani. Magustoitu, mis seisis puutumatult. Ümbrikku oma käes.

Kaks aastat vaikust. Üks kõne. Kutse õhtusöögile. Tund head vestlust. Ja ümbrik magustoidu kõrvale.

Panin ümbriku tema tassi kõrvale.

Ütlesin — ma ei kirjuta täna alla. Ja palusin ettekandjal arve tuua.

Poeg vaatas mulle otsa. Ütles — ema, mis selles siis nii erilist on, ma lihtsalt…

Ma ütlesin — ma kuulen sind. Mul on vaja aega, et järele mõelda.

Läksime restorani ees lahku. Ta püüdis veel rääkida — mina ütlesin, et helistan. Võtsin takso.

Autos vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud suvilale. Mõtlesin sellele tunnile laua taga. Sellele, kui hea mul oli. Sellele, et olin terve nädala valinud, mida selga panna.

Järgmisel nädalal läksin juristi juurde. Võtsin suvila dokumendid kaasa — kõik, mis mul olid. Palusin selgitada, millele ma oleksin peaaegu alla kirjutanud ja millised oleksid olnud tagajärjed.

Jurist luges tähelepanelikult. Siis ütles — hea, et te sel õhtul alla ei kirjutanud. Seal on üksikasju, mida teil on oluline teada.

Ma kuulasin.

Pojaga rääkisime kahe nädala pärast. Telefoni teel — kohtuma ma ei olnud veel valmis. Ma ütlesin, et olin dokumendid hoolikalt läbi lugenud. Et mul on küsimusi. Et ma ei müü suvilat — ei praegu ega lähiajal. See on minu otsus ja see on lõplik.

Ta püüdis selgitada. Ma kuulasin. Siis ütlesin — kui sa tahad lihtsalt rääkida, ilma paberiteta, siis ma olen siin.

Ta ei ole seni helistanud.

Ma ootan. Ilma suurema lootuseta — aga ootan.

Suvila seisab alles. Vana viltune majake, viltu vajunud aed, õunapuu, mille ema istutas nelikümmend aastat tagasi. Ma sõidan sinna suvel. Üksi — lihtsalt istun verandal.

Emal oleks selle üle hea meel olnud.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et pojale ära ütlesin, või oleksin pidanud enne otsuse tegemist tema poole lõpuni ära kuulama?