Poeg koos minia viskas eaka isa tema enda majast välja. Vana mees oli juba peaaegu külmunud, kui keegi puudutas tema nägu…

Robert istus lumisel pingil, värisedes külmast. Tuul lõikas läbi kontide ning lumi sadas suurte helvestena, muutes öö lõputuks. Ta vaatas enda ette tühjusse, mõistmata, kuidas juhtus, et tema, kes oma kätega maja ehitas, leidis end tänaval.

Veel vaid paar tundi tagasi oli ta oma kodu seinte vahel, kus ta oli veetnud terve elu. Kuid tema oma poeg Thomas vaatas talle külmalt ja võõrdunult.

— Isa, meil on Lizaga kitsas. Ja sa pole enam noor, sulle oleks parem vanadekodus või mingis üüritud toas. Sul on ju pension…

Liza—minia—seisis kõrval ja noogutas vaikides, justkui oleks kõik olnud õige ja ettenähtud.

— Aga… see on minu maja… — Roberti hääl värises mitte külmast, vaid reetmisest.

— Sa ise registreerisid kõik minu nimele, — Thomas kehitas ükskõikselt õlgu. — Dokumendid, isa, on sinu poolt allkirjastatud.

Ja just siis sai Robert aru, et tal pole midagi jäänud.

Ta ei hakanud vaidlema. Ta lihtsalt lahkus.

Nüüd istus ta pimeduses, mässituna vana mantlisse, ning mõtles, kuidas nii juhtus, et ta usaldas oma poega, armastas teda, kasvatas, andis oma parima — ja lõpuks muutus tarbetuks.

Aga äkki tundis ta kellegi puudutust.

Soe käpp puudutas ettevaatlikult tema kätt.

Tema ees oli koer — suur, karvane, heatahtlike silmadega. See vaatas teda tähelepanelikult ja siis puudutas kergelt ninaga kätt, justkui öeldes: „Sa ei ole üksi“.

— Kust sa tulid, sõber? — sosistas Robert, vaevu pisaraid tagasi hoides.

Koer liputas saba ja haaras siis hammastega tema mantli serva ning tõmbas.

— Mida sa teed? — imestas ta.

Aga koer oli kindlameelne. Robert ohkas ja otsustas talle järgneda.

Nad läbisid vaid mõned tänavad, kui nende ees avanes maja uks, ja kodus lävel seisis naine.

— Bruno! Kus sa olid?!

Ta tahtis koera noomida, kuid nähes kõrval värisevat vanameest, peatus.

— Oo, Jumal… Kas teil on abi vaja?

Robert soovis öelda, et kõik on korras, aga suust tuli vaid summutatud heli.

— Te olete külmunud! Astuge sisse kiiresti!

Ta võttis teda käest ja juhatas majja.

Robert ärkas soojas toas. Õhk lõhnas kohvi ja vanillikuklite järele.

— Tere hommikust, — tuli hääl.

Ta pöördus. Naine, kes ta päästis, seisis uksel kandikuga.

— Ma olen Sophie, — tutvustas ta ennast. — Aga teie?

— Robert…

— Noh, Robert, — naeratas ta, — minu koer Bruno viib harva kedagi koju, seega on teil vedanud.

Ta muigas.

— Ma ei oska teid tänada…

— Rääkige, kuidas nii juhtus, et te tänavale sattusite.

Robert vaikides. Kuid Sophie’s oli nii palju lahkust, et ta äkki rääkis kõik. Majast, pojast, reetmisest.

Kui ta lõpetas, jäi ruumi vaikseks.

— Te võite minu juurde jääda, — ütles äkki Sophie.

Robert vaatas teda.

— Mida?

— Ma elan üksi, ainult koos Brunoga. Mul on puudu kellestki lähedasest. Ja teil on vaja kodu.

— Ma… ei tea, mida öelda…

— Lihtsalt öelge „jah“, — naeratas ta.

Bruno liputas saba ja puutus märja ninaga tema kätt.

Ja Robert mõistis, et leidis uue pere.

Paari kuu pärast aitas Sophie tal kohtu poole pöörduda. Dokumendid, mille Thomas tema allkirjastada sundis, tunnistati kehtetuks.

Maja läks talle tagasi.

Kuid ta ei naasnud sinna.

— See koht pole enam minu, — ütles Robert vaikselt. — Ma jätan selle neile.

— Ja õige, — noogutas Sophie. — Sest sinu kodu on nüüd siin.

Robert vaatas Brunot, hubast kööki, naist, kes andis talle soojust.

Elu ei olnud lõppenud. See oli alles alanud.