Poeg ja minia tulid minu juurde “tähtsa vestlusega”. Aga kui ma nende ettepanekut kuulsin, tundus mulle, nagu oleks maa jalge alt kadunud…

Täna päeval külastas mind poeg koos naisega. Alguses olin isegi rõõmus — nii harva nad praegu külla tulevad. Poeg astus esimesena sisse, tema järel minia, käes puuviljakott, nägudel naeratused. Kuid need naeratused olid kuidagi imelikumad — mitte siirad ja soojad, vaid pigem kistud ja võõrad. Ma tundsin kohe, et midagi on valesti.

Istusime laua taha. Valasin teed, tõin välja koogi, mille hommikul küpsetasin. Poeg rääkis tööst, minia lastest, kuid kõlas see kuidagi kohatult. Nende silmad libisesid üle toa, justkui otsides sõnu ja sobivat hetke.

Ja siis ütles poeg:
— Ema, me peame rääkima.

Ma tundsin, kuidas tuba äkitselt tühjaks jäi. 

— Sa ju tead, — jätkas minia, — sulle üksi siin on raske. Korter on suur, aga sa oled üksinda…

— No ja mis siis? — küsisin, püüdes hääles mure varjata. — Olen harjunud. See on minu kodu.

Poeg vahetas pilgu naisega ja lisas:
— Sul on õde. Ta elab ju üksinda pärast mehe surma. Teil oleks koos kergem ja lõbusam. Kui sa tema juurde koliksid…

Jäin vait. Justkui oleks keegi mu südamesse naela löönud.

— Ja korter? — küsisin vaikselt.

Poeg pööras pilgu kõrvale, minia vaatas otse ja ütles ilma liigse jututa:
— Selle võiks müüa, aidata lapsi, lapselapsi. Sa ju saad aru, praegu on rasked ajad…

Vahtisin neid ega tundnud oma poega ära. See korter oli tunnistajaks kõigele: kuidas me tema isaga noorena siia kolisime, kuidas poeg tegi esimesed sammud sellel parketil. Me elasime siin kogu elu. Ja nüüd pakuvad nad kõik maha müüa nagu mõttetu kraam turul.

— Ei, — ütlesin vaikselt. — Ma ei lähe kuhugi.

— Ema… — alustas poeg. — Me ju mõtleme sinu peale. 

— Te mõtlete minule? Või korterile? — küsisin ja vaatasin neile otsa.

Nad vaikisid. Poeg vahtis aknast välja, minia tassikese sisse.

Silme ette kerkis pilt: mu mees istub diivanil, vaatab televiisorit, kutsub mind kööki, kus lõhnab tema lemmik sibulasupp. Teda pole enam 8 aastat. Ainus, mis meilt kahele jäi, on need seinad, need fotod seintel, vanade raamatute lõhn, meie häältenoodid, mis on seintesse imbunud. Kuidas ma saaksin sellest loobuda? Kuidas saaksin minna, justkui kustutades poole oma elust?

— Ma ei lähe kuhugi, — kordasin kõva häälega. — Ja korterit ei müüda, kuni ma elan.

Nad vahetasid pilgu. Nende silmis nägin ma mitte hoolivust, vaid ärritust. Justkui mina oleks süüdi, et ei nõustunud nende “mugava ettepanekuga”.

Nad tõusid püsti, jätsid kuivalt hüvasti ja lahkusid. Uks prantsatas kinni ja saabus vaikus. Jäin üksinda.

Käisin läbi toad. Puudutasin koridori kivi seinas — seal on endiselt poja jalgratta kriimustused. Köögis on serviis, mille ostsime mehega hõbepulmadeks. Magamistoas on minu peegel, milles nägin end noorena temaga koos. Kõik see on osa minust ja temast, osa meie perekonnast. Ja ma ei luba muuta seda rahaks.

Jah, olen vana. Jah, vahel olen üksildane. Aga ma mäletan, mida tähendab armastada ja mälu hoida. Minu poeg ja tema naine paistab, on unustanud. Neil pole minust vaja. Nad tahavad minu korterit.

Iste akna juurde. Klaasi taga kiikusid oksad, ja mu peas kõlas mehe hääl: “Hoia end”. Pigistasin käsi kokku ja sain aru: ma täidan tema palve. Isegi kui selleks peab jääma üksi, kellelegi mittevajalikuks.

Ja nüüd ma tahan teilt küsida, kas te suudaksite oma kodust loobuda, kus elasite koos armastatud inimesega, et see pakuks lastele mugavust? Või hoiaksite lõpuni kinni?