Poeg ajas isa naise nõudmisel kodust välja… kuid mõne kuu pärast kahetses oma otsust, olles võimetu pisaraid tagasi hoidma…

Ta õpetas kogu elu ajalugu ja õpetas teisi, et inimese suurim pärand on headus, sõnad ja teod, mis jäävad pärast teda. Pärast abikaasa surma leidis ta lohutust lapselapse eest hoolitsemises, kui poeg töötas ja minia hoidis maja laitmatus korras, kus iga liigutus oli allutatud reeglitele.

Alguses talus ta tema vanu lugusid, aeglaseid samme ja harjumust valmistada kohvi laule lauldes. Kuid varsti hakkas ta pettunult silmi pööritama, kui vanamees unustas tassi loputada või teleka liiga valjuks sättis.
Ühel ööl kuulis vanamees teda sosistamas:
— Ta on hea inimene, aga me ei ole ju vanadekodu.

Poeg vaikis. Ja see vaikus oli valusam kui ükskõik millised sõnad.

Koidikul pakkis vanamees mõned asjad kokku: foto lahkunud naisest, lugemisprillid ja villase mantli, mille naine enne surma talle kudus. Ta lahkus vaikselt, soovimata enam kedagi segada.

Lumi langes. Ta kõndis läbi uinuva linna, meenutades iga kohta — raamatupoodi, kus naine ostis talle sulepea, ja söögikohta, kus poeg esimest korda piimakokteili maha kallas.
Ta kõndis, kuni jõudis parki, kuhu ta kunagi viis lapselapse parte toitma. Ta istus pingile ja jäi sinna kuni ööni, tõmmates manne rohkem enda ümber, aga olles liiga uhke, et abi paluda.

Hommikul kostis naisehääl:
— Kas see olete teie? Kas tõesti teie?

Tema ees seisis naine kaugest minevikust — see, kellega ta kunagi kavatses elu siduda, kuid saatus viis nad erinevatele radadele. Nüüd oli ta pensionär, õrnade silmade ja toidukotiga käes.
Ta ei hakanud küsimusi esitama. Viis ta lihtsalt enda juurde koju, tegi kuuma teed, kattis pleediga ja ütles:
— Jää siia, kuni soojened üles.

Päevad vaheldusid nädalatega. Ta hakkas parandama asju tema kodus — kriuksuvat ust, vana kella, katkist kütet. Õhtuti istusid nad akna juures, meenutasid minevikku, naersid ja vaatasid vaikides lund läbi klaasi.

Kuid ühel päeval kukkus ta, vahetades lambipirni. Süda ei pidanud vastu — liiga palju väsimust, liiga vähe rahu. Ta ei lahkunud tema kõrvalt, luges talle raamatuid ja pani vanu plaate, et ta saaks rahulikult uinuda.

Ühel hommikul sosistas ta vaikselt:
— Tahaksin näha lapselast… kasvõi korra.

Naine helistas pojale.
Mõne päeva pärast saabus ta — üksi. Naine lahkus, võttes kaasa maja ja selle vaikuse, milles ta nii kaua elas.
Ta seisis ukse juures, suutmata pilku tõsta:
— Ma ei ole väärt siin olema.

Vanaisa naeris vaevumärgatavalt:
— Aga sa tulid. Sellest piisab.

Poeg vajus tema kõrvale, pisaraid tagasi hoidmata.
— Ma oleks pidanud sinu eest seisma, — ütles ta. — Ma oleks pidanud olema see isa, kes sa olid mulle.
— Siis saa selliseks oma pojale, — vastas vanaisa. — Nii parandad kõik.

Õhtul, kui lumi vaikselt maapinnale langes, muutus tema hingamine vaiksemaks. Naine hoidis tema kätt, kuni soojus sealt lahkus.

Hommikul leidis poeg öökapilt kirja — puhas, hoolitsetud käekiri:
«Ära kurvasta aastate pärast, mis meil on kadunud. Loo uusi. Armastus — see ei ole see, mida sa ütled lõpus, vaid see, mida sa jõuad teha, kui on veel aega».

Sellest ajast peale tulevad poeg ja lapselaps igal talvel selle samale pingile, kus vanaisa kunagi istus lume all. Nad toidavad parte, vaatavad jäätunud järvele ja räägivad inimesest, kes õpetas neid lihtsat: isegi vaikuses räägib armastus ikka veel.

Aga kas te olete suutnud andestada inimesele, kes teid kunagi reetis?