Piloot viivitas väljumisega. Keegi ei teadnud — milles asi oli. Kuid vaid üks lause raadios pani kogu lennuki vaikima…

Bajarase lennujaamas oli lend 217, mis suundus Buenos Airesesse, juba valmis väljumiseks.
Uksed suletud. Meeskond oma kohtadel. Reisijad kontrollisid telefone enne, kui panid need lennurežiimi.

Aga komandör ei andnud käsku ruleerimiseks.

— Mis juhtus? — küsis stjuardess üllatunult, märkides viivitust.
— Me ootame ühte reisijat. Ma ei saa ilma temata lahkuda, — vastas piloot erakordse kindlusega.

Reisijaks oli Valentina — üheksa-aastane Argentinast pärit tüdruk, kes sõitis kiirabiautos Madridi haigla Niño Jesúsi juurest lennujaama.
Ta kannatas raske degeneratiivse haiguse all ja see lend oli tema jaoks rohkem kui lihtsalt lend — see oli tema viimane võimalus. Argentinas ootas teda kliinik, kus viidi läbi eksperimentaalset ravi.

Autos vaatas tema ema pidevalt kella.
— Mis siis, kui nad ei oota meid? — sosistas ta.
Valentina, väsinult naeratades, vastas:
— Võib-olla ootavad. Võib-olla on piloodil ka tütreid.

Kui nad kohale jõudsid, oli pardaleminek juba lõppenud. Reeglite kohaselt ei tohtinud neid pardale lasta.
— Vabandust, proua, kuid protseduur ei luba…

Ja järsku kostis pardaväljapääsu kõlarist hääl:
— Siin on komandör. Lubage Valentina pardale. Ma ei tõuse lendu ilma temata.

Saabus vaikus.

Mõne hetke pärast sisenes lennukisse kahvatuks jäänud tüdruk roosas mütsikeses ja ükssarvikutega seljakotiga, ema käest kinni hoides.
Kõik reisijad tõusid püsti ja hakkasid aplodeerima.
Keele keegi nuttis. Keegi lehvitas talle, justkui tunneks teda terve elu.

Valentina tõstis käe ja ütles:
— Aitäh, et mind ootasite. See lennuk lõhnab nagu lootus.

Lennu ajal suhtus meeskond temasse nagu printsess.
Talle lubati siseneda piloodikabiini, komandör kinkis talle oma mütsi ja üks reisija voldis talle paberist tiivad.

Kui lennuk maandus, teatas komandör:
— Oleme jõudnud sihtkohta.
Ja siis lisas:
— Ja täna maandus koos meiega midagi enamat — usk headusesse.

Valentinale tervitasid aplausiga arstid, kes juba ootasid teda lennujaamas.
Mõne päeva pärast algas ravi.

Iga päev ei õnnestu päästa kellegi elu väikese otsusega.
Kuid sel päeval rikkus üks piloot protokolli, et kõigile meelde tuletada, mis on tõeliselt tähtis.

Valentina ei unustanud seda.
Aastaid hiljem, olles juba teismeline, saatis ta komandörile kirja:

«Aitäh, et ei lennanud minuta. Tol päeval leidsin taas lootuse ja õppisin, et headus eksisteerib.
Nüüd unistan saada piloodiks, et ka kord kellelegi öelda: “Me ootame”.»❤️