– Pidid töötama, mitte terve elu kodus istuma. Me ei ole kohustatud teid aitama, – ütles mulle minia

Mu abikaasat ei ole juba kolm aastat, see oli väga valus ja ootamatu kaotus. Lapsed on juba täiskasvanud ja ma jäin täiesti üksi. Vanematel lastel on oma pered ja lapsed, Maksim sai just 20-aastaseks. Ta õpib tasulises ülikoolis. Kõik koos aitasime tal õpingud lõpetada, vennad ei jäänud kõrvale.

Mina ja mu abikaasa püüdsime omal ajal, et igal pojal oleks oma korter, mis annaks elu alguse. Veidi kogusime ise, midagi saime pärandusest, ja suutsime igale pojale osta ühetoalise korteri. Vanemad pojad on juba ammu oma korterid müünud ja ostnud suuremad elamised, kus nad nüüd elavad oma peredega. Noorem poeg elab endiselt oma korteris.

Kõik korterid registreeriti minu nimele – nii otsustas abikaasa. Ta ütles, et poisid on noored ja võivad rumalusi teha, kuid sel viisil jääb neile vähemalt katus pea kohal.

Nii et lubasin neil kortereid müüa ainult siis, kui olin veendunud, et keegi ei kavatse neid lihtsalt ära kasutada. Õnneks olid mu vanemad miniad intelligentsed ja kenad, kuigi iseloomuga, kuid siiski hingega. Ainult kolmas minia valmistas pettumuse.

Aasta tagasi abiellus Maksim. Ma suhtusin tema pruudisse hästi, kuigi ta käitus kuidagi külmalt. Mõtlesin, et ta harjub ja ei sekkunud tema ellu. Nad elavad poja korteris, mis on dokumentide järgi siiani minu omanduses.

Ma ei ole enam noor, ja pärast mehe surma on tervis oluliselt halvenenud. Ma ei suuda enam kõike ilma kõrvalise abita teha. Pojad ja miniad aitavad mind kordamööda. Ka noorim poeg ei keeldunud mind abistamast kuni oma abieluni. Kuid pärast abiellumist pole ma teda peaaegu üldse näinud.

Palusin teda mitu korda appi, aga ta keeldus alati, väites, et tal pole aega ja et ta ei saa. Pidin paluma abi vanematelt poegadelt. Hiljuti pidin aga külmiku välja vahetama – vana oli täiesti katki läinud.

Vanim poeg oli tööl, keskmine komandeeringus, ja nii palusin noorimat. Mul oli vaja temaga poodi minna, vaadata, nõu küsida, sest ma ei saa sellistes asjades üldse aru. Ta keeldus. Päev hiljem pidin minema vanima pojaga. Ilma külmikuta on ebamugav, hea vähemalt, et rõdu on külm.

Hiljem tuli vana külmik alla viia ja uus üles tõsta. Firma ei pakkunud tõstukiteenust, nii et pidin jälle poegadele helistama. Vanim tuli küsimusi esitamata, aga Maksimi telefonile vastas tema naine. Ta ütles, et mees magab.

– Palun ärata ta üles, vajan tema abi. Peagi tuuakse uus külmik, vana tuleb alla viia ja uus üles tõsta. Tema vend juba ootab teda.

See kahekümneaastane tüdruk hakkas mulle karjuma, nagu oleksin tema eakaaslane, ja ütles, et ma olen pojale juba närvidele käinud ja et millal ma rahule jään. Ja üldse, miks mitte tellida tõstjaid, mitte lapsi tülitada.

– Mul on kolm poega, aga ma peaksin raha kulutama tõstjatele? Raha mul ju ei ole, pension on väike, – olin ma ärritunud.

– Pidid ju töötama, mitte terve elu kodus istuma! Me ei pea teid aitama! – karjus minia ja pani toru hargile.

Poeg kuulis seda vestlust, aga ei kommenteerinud. Lihtsalt helistas oma sõbrale ja nad tegid selle asja kahekesi ära. Kõik võttis aega vaid kakskümmend minutit.

Ootasin, et Maksim helistab ja vabandab oma naise pärast, aga seda ei juhtunud. Helistasin talle ise, teades, et ta on tööl lõunapausil. Selgus, et ta teadis vestlusest.

– Aga see on tõsi, sa oleksid võinud lihtsalt tõstjaid kutsuda. Miks ma pean iga väikese asja pärast sinu juurde tormama? Mul on ka oma elu, olen täiskasvanud inimene.

– Kas see, et su naine julges mulle karjuda, on ka normaalne?

– Ei, ta ei olnud õige, aga sina ka mitte. Teda võib mõista, sul on alati midagi vaja.

Jäin sõnatuks! Ma palun millalgi midagi ja mul on alati midagi vaja!

– Sa oled mu poeg, sa pead mind aitama!

– Lõpeta, keegi ei pea kellelegi midagi. Sul pole tegelikult abi vaja, vaid lihtsalt oma ego rahuldamist, et sul on kolm poega ja sa saad neid käsutada.

Mõtlesin selle vestluse üle väga kaua. Ei rääkinud sellest kellelegi, aga peas kerisin seda ikka ja jälle. Ja nüüd otsustasin, et tõepoolest, keegi ei pea kellelegi midagi. Nii et korter läheb pojale alles pärast minu surma ja vaid osaliselt. Ta ei pea mind aitama, ma pean ise hakkama saama. Nii et hakkan korterit välja üürima.

Kus ta oma naisega elab, mind ei huvita. Sest keegi ei pea kellelegi midagi ja nad ei pea mind aitama. Nii et kõik teen ise.