Pensionär luges iga päev ajalehte samal pingil – kuni ühel päeval istus tema kõrvale inimene, kes muutis ta elu

Igal hommikul, täpselt kell üheksa, tuli Harald parki. Talle meeldisid harjumused: tume kübar, ruuduline sall, hoolikalt kaenla alla tõmmatud ajaleht ja kerge termostass kohviga. Teda võis alati leida samalt pingilt, kastani all, kus päikesevalgus õrnalt läbi lehtede paistis. Ta luges ajalehte aeglaselt, süvenenult, justkui uurides mitte ainult tähti, vaid ka minevikku.

Inimesed möödusid. Mõni noogutas, mõni viipas käega, mõned jätsid koerad tema kingi nuusutama. Ta naeratas viisakalt, kuid rääkis harva. See oli tema vaikne hommik.

Ühel oktoobri alguse päeval istus tema kõrvale tundmatu mees. Noor, kapuutsiga jakk seljas ja märkmik käes. Harald tõstis pilgu, noogutas ja pööras siis taas pilgu uudistelehesamba juurde.

— Vabandage, — ütles noormees äkki. — Kas te saaksite mulle midagi rääkida? Ma kirjutan artiklit. Harjumustest. Inimestest, kes jäävad iseendaks.

Harald kergitas kulme. Siis kehitas õlgu.

— Ma kuulan.

Vestlus algas. Esialgu kohmakalt. Seejärel vabamalt. Noormehe nimi oli Alex. Ta oli kohaliku ajalehe praktikant, kes otsis «elavaid lugusid». Sel päeval rääkisid nad peaaegu tund aega. Järgmisel päeval taas. Ja jälle.

Selgus, et Alex oli hiljuti kaotanud oma isa. Vaikse, tõsise, kangekaelse mehe. Ja Haraldis nägi ta mitte ainult artikli peategelast — vaid ka midagi sooja ja kadunuks jäänut.

— Te olete temaga sarnane. Aga teie olete… lähemal, — ütles ta ühel päeval.

Harald ei vastanud. Ta valas lihtsalt talle teise termostassist kohvi — igaks juhuks, oli ta alati kahte kaasas kandnud. Sellest päevast sai see nende uus rituaal.

Nad rääkisid kõigest: raamatutest, poliitikast, toidust, filmidest. Harald rääkis lugusid, mida polnud keegi varem kuulnud. Alex — jagas asju, mis teda vaevasid.

Kuu aja pärast ilmus artikkel. Esikaanel: «Mees kastani all». Ilma perekonnanimedeta, ilma liialdusteta — lihtsalt lugu. Harald luges seda kolm korda. Seejärel pani selle hoolikalt kokku ja asetas lõikelõike kausta, kuhu ta kogus enda jaoks olulisi materjale.

Kuid kõige tähtsamaks ei osutunud mitte see. Alex jätkas tema juurde tulemist. Isegi pärast projekti lõppu. Ühel päeval tõi ta kaasa ka oma noorema venna.

— Ta kaotas samuti kellegi. Aga teie oskate… kohal olla, — ütles ta.

Harald polnud sellist asja harjunud tundma. Aga äkitselt mõistis ta: aastad üksindust polnud asjata möödunud. Need olid valmistanud teda ette just selleks hommikuks. Selleks pingiks. Nende inimeste jaoks.

Sest kunagi võib keegi istuda sinu kõrvale — ja muuta mitte ainult päeva. Vaid terve elu.