Peale 30 aastat kestnud abielu mees. Ma ei saa leppida sellega, et nüüd pean vanadusega üksinda silmitsi seisma. On ikka valus

Minu pereelu lugu algas samamoodi nagu enamik teistel paaridel. Noore tüdrukuna sattusin mina külla. Pärast umbes aasta töötamist kohtusin ma noore kutiga, kes naasis sõjaväest koju tagasi. Me veetsime palju aega koos. Ta tihti viibis minu tööl. Käisime pidutsemas klubisse. Käisime erinevate perede külas. Teised inimesed arvasid, et olime juba ammu abiellunud.

Aga tõepoolest olime üksteisega nii harjunud, et kaotasime ettevaatlikkuse. Peatselt jäin ma rasedaks. Pulmi otsustasime mitte edasi lükata.
Nii algaski meie pereelu. Aitasin tal tööd leida. Kuna kiirabi vajas juhti, aga mina ise töötasin kiirabis meditsiiniabilisena, siis ei olnud mul seda väga keeruline teha. Hakkasime siis koos töötama samas valdkonnas. Koos tööle ja tagasi koju.

Varsti sündis meie perre poeg. Minu rõõmul ei olnud piire. Peres oli kõik korras ja sujus kõik hästi. Aga ühel hetkel teatas mees mulle, et ta on väsinud kiirabijuhi väikesest palgast. Ütles, et on võimalus minna bussijuhina tööle. Pärast kaua aega mõtlemist ja arutlemist otsustasime, et tõepoolest oleks vaja pere eelarvet suurendama. Seega ei vaielnud ma vastu.

Nii möödus palju aastaid. Poeg on juba ülikooli lõpetanud. Aga mu abikaasa hakkas kodus üha vähem ilmuma. Üks reis teise järel. Hakkasin nördima: “Kuidas on võimalik sellist koormust üldse välja kannatada? Kuhu vaatab ülemus? Nii ei ole ka autoõnnetus kaugel – pingutust enam lihtsalt ei piisa!” Kui ma oleks ainult tol hetkel teadlik, et mu mees on juba ammu teise naisega kohtamas käinud. See uudis oli justkui välk selgest taevast. See naine töötas turul ja päris tihti käis ostlemas mu mehe bussiga. Nii ajas ta mu mehel pead segi.

Ja mees läkski tema juurde. See oli ikka päris valkus. Ma otsisin põhjust, et kohtuda temaga ja suhelda. Aga kõik oli asjata. Otsustasin siis abielulahustust vormida.

Nüüd on juba viis aastat möödas. Ta elabki edasi uue perega. Mina aga jäin üksi. Olen õnnelik, et minu kõrval on minu poeg, tema abikaasa ja armas lapselaps. Endine abikaasa lõpetas suhtlemist ka pojaga, pojapoega nägi ainult üks kord. Mul ei ole aimu, kuidas on see üldse võimalik? Elasime ju terve elu koos.

Vahetevahel vajun norgu ja tunnen igatsust. Ma ei ole nii noor nagu varasemalt, tervis ka nii tugev ei ole, lõppude lõpuks on hullem veel ees… Sellegi poolest poleks nii kibe vananeda koos… Vahel mõtlen, et äkki tuleb ta tagasi. Ilmselt oleksin andeks andnud. Aga selge peaga mõeldes saan aru, et seda ei juhtu enam kunagi…