Pärast tüli õega sain temalt postkaardi… võõralt aadressilt

Meie, Anna ja mina, ei rääkinud kaks kuud. Enne seda aga iga päev. Hommik algas häälteadete saatmisega ja õhtu lõppes meemidega, mida edasi saatsime ilma sõnadeta, sest nii oli kõik nagunii selge. Me võisime tülitseda, vaielda, mitte nõustuda – aga olime lähedased. Hingelt peaaegu kokku kasvanud.

Tülitsesime pisiasja pärast. Nagu alati. Ainult seekord – kuidagi eriti teravalt. Mina ütlesin midagi teravat. Tema vastas samaga. Ja siis vaikus. Ei kõnesid. Ei midagi sellist nagu “Kuidas sul läheb?” või “Muide, homme on sul tähtis päev, mäletad ju?”. Ma otsustasin, et ei kirjuta esimesena. Ootasin. Lootsin, et ta teeb esimese sammu. Kuid uhkus hoidis meid mõlemaid kinni.

Möödus peaaegu üheksa nädalat. Sügis. Niiskus õhus. Tühjus hinges. Ja äkitselt – postkaart. Postkastis. Joonistusega – majakas, meri, linnud. Tagaküljel – käekiri, mida tundsin lapsepõlvest saati. Kaldus tähed, pikad “t”-d.

„Ma ei tea, kuidas kõike parandada. Lihtsalt igatsen sind. Kirjutan sulle aadressilt, kus keegi mind ei tunne. Kus olen lihtsalt inimene, kes tegi vea ja loodab, et talle siiski vastatakse.”

Allkiri: Anna.

Ma lugesin seda viis korda. Ja siis vaatasin postitemplit. Teine linn. Ma teadsin, et ta käis seal suviti – sõbranna juures. Tõenäoliselt sõitis spetsiaalselt sinna, et saata see postkaart. Ta ei tahtnud, et ma näeksin, kust kiri tuli. Ta ei tahtnud, et ma teaksin kohe, et ta oli minu lähedal. Või et mul oleks lihtsam külge keerata ja mitte vastata.

Ma hoidsin seda postkaarti nagu midagi õrna. Nagu silda, mis ulatub üle solvumise. Kahe uhkuse, kahe kanguse ja kahe võrdselt haavatud südame vahel. Justkui ta kartnuks: kui kirjutab oma koduaadressilt – ma ei loe. Aga võõras linn – justkui see oleks võimalus alustada uuesti.

Vastasin samal päeval. Oma käekirjaga, päevalilledega kaunistatud postkaardil:

„Sa ei ole lihtsalt inimene, kes tegi vea. Sa oled minu õde. Ja see tähendab, et me leiame alati tee tagasi teineteise juurde. Ootan su kõnet. Ja kallistan sind juba ette.”

Järgmisel hommikul – kõne. Ilma sõnadeta. Ainult hingamine. Ainult paus. Ja pisarad – meil mõlemal. Rääkisime üle tunni. Igast teemast. Ettevaatlikult. Kohati – nagu kikivarvul. Kuid iga sõna viis meid lähemale. Pühkis vaikusenädalad ära.

Nädal hiljem tuli ta külla. See sama majakaga postkaart käes. Riputasime selle külmkapile. Ja nüüd pole see lihtsalt paberitükk. See on meeldetuletus: mõnikord ei tähenda postkaart võõralt aadressilt vahemaad. See tähendab, kui palju keegi tahab tagasi tulla. Isegi kui ta ei tea, kuidas seda teha. Ja kui oluline on – anda talle selleks võimalus.