Pärast seitset aastat vaikust naasis isa minu ellu ootamatu palvega – võtta ta koos oma uue naisega oma koju

Kui olin väike, otsustas mu isa, et tal on vaja “pausi” pereelust. Ta palus emal mõneks ajaks lahus elada, öeldes, et nad vajavad aega üksteisest puhata. Ema nõustus, uskudes, et see on ainult ajutine lahendus.

Kuid varsti selgus tõeline põhjus – tal oli juba uus naine. See avastus lõhkus meie pere, ja mu vanemad läksid lahku. Sellest ajast alates püüdis ema kõigest väest meid üleval pidada, kuid raha ei jätkunud tihti.

Oli hetki, kui pidin loobuma peaaegu kõigest. Isa ei maksnud elatist ega tundnud huvi, kuidas meil läheb, ja seetõttu oli mu lapsepõlv raske.

Õnneks oli meil vähemalt katus pea kohal – kahetoaline korter, mille pärisime vanaemalt. Kui sain kaheksateist, suri mu ema. Ma jäin täiesti üksi. Isa ei osalenud ei matustel ega muudes olulistes eluhetkedes. Ta lihtsalt kadus mu elust.

Möödus seitse aastat, kui ta taas minu ellu ilmus. Ta ilmus ootamatult kahetseva ilmega ja vabandas mineviku eest. Ta ütles, et oli väga igatsenud mind ja kahetsenud seda, kuidas ta käitus.

Kuid tema visiidi tõeline põhjus tuli kiiresti ilmsiks – ta tahtis kolida minu juurde ja tuua kaasa oma uue naise. Olin šokeeritud ja keeldusin. Minu elu oli juba tagasi rööbastel, olin harjunud ilma temata elama. Ta oli mulle vaid võõras inimene, kes polnud minu vastu kunagi hooliv olnud.

Isa ei varjanud oma pahameelt, nimetas mind isekaks ja tänamatuks, öeldes, et pärast kõike, mida ta minu heaks “teinud” on, peaksin ma ta vastu võtma. Kuid kui järele mõelda, siis mida ta tegelikult tegi?

Jättis mind ja ema ilma igasuguse toetuseta, sundis meid vaesusesse ja võitlema ellujäämise nimel, kuni tema korraldas oma isiklikku elu. Sellise eeskuju ta mulle jättis – millist meest ma oma peres kunagi ei tahaks.

Möödus veel neli aastat, ja mu elu oli õnnelik – mul oli mees ja väike poeg. Tundus, et miski ei saa meie rahu rikkuda, kuid isa ilmus taas välja. Sel korral oli ta kõik kaotanud – tema armuke oli ta kodust välja visanud ja nüüd polnud tal kuhugi minna. Ta lootis, et ma võtan ta vastu, sest tal polnud kedagi teist peale minu.

Mul oli valus kuulata tema juttu kohustustest ja abist, mida ma “peaksin” talle pakkuma. Miks ei näidanud ta mulle ise sellist eeskuju? Ta meenutas, et olen tema tütar ja peaksin teda hooldama. See, et ta andis mulle elu, ei tähenda, et peaksin talle oma kodu uksed avama. Kuid lubasin tal ööbida – õues oli juba pime.

Järgmisel hommikul ütlesin isale, et ta võib jääda mu ema venna juurde, kes elas läheduses ja vajas koduabilist. Isa ei olnud sellise ettepanekuga rahul, kuid tal polnud muud valikut.

Pärast kõiki neid aastaid ei suuda ma ikka veel mõista, miks peaksin talle tänulik olema. Ta jättis meid saatuse hooleks ajal, mil vajasin kõige rohkem isa.

Tema elu valikud põhjustasid meile mitte ainult rahalisi raskusi, vaid ka võtsid mult lapsepõlve. Nüüd ootab ta minult abi, kuid ma ei saa lihtsalt unustada, kuidas ta minuga ja emaga käitus.

Elu ei ole ainult bioloogilised sidemed. Tähtsam on hoolivus, toetus ja eneseohverdus, mida vanemad peaksid oma lastele näitama.