Ma vaikisin poja testamendist, kuni tabasin minia teise mehega. Paberid laual, pärast mida tal enam polnud ühtegi õigustust

Jasmiini ja märja maa lõhn oli ainus, mis mind tegelikkuses hoidis. Möödunud oli kaks kuud ajast, mil ma poega kaotasin. Ta lihtsalt kukkus tööpostil ja ei tõusnud enam kunagi.
Majja oli laskunud selline vaikus, justkui hingaks see iseenesest.

Tema naine — külma loomuga, kalkuleeriv, justkui võõras. Isegi matustel seisis ta liikumatult, ilma ainsagi pisarata. Ei valu, ei nõutust. Ainult külmus.

Nädal pärast matuseid helistas mulle poja advokaat. Ma mäletan siiani seda vestlust.
— Proua Wilson, — ütles ta pehmelt, prille kohendades, — teie poeg jättis väga konkreetsed juhised oma testamendis. Ta pärandas teile maja, korteri kesklinnas ja kõik pangakontod.
— Aga tema naine? — pressisin ma välja.
— Tema sai ainult elukindlustuse. Kõik muu — on teie käsutuses.

Ma ei suutnud piuksatadagi. Minu poeg mõtles alati kõik pisiasjadeni läbi. Kui ta nii otsustas, siis oli selleks mingi põhjus. Võib-olla midagi, mida ta ei jõudnud mulle veel öelda.

Ma ei rääkinud sellest talle. Sõnakestki mitte. Võib-olla austusest, armastusest või intuitsioonist, mis sosistas: ta teadis, mida teeb.

Möödus kaks kuud.
Sel päeval ma läksin alla ja tardusin.
Elutoa keskel seisis tema — teise mehe embuses. Kõrge, enesekindel naeratus näol.
— Oh, kui õigeaegselt, Margaret, — ütles ta rahulikult, põimides oma sõrmed tema kätte. — Tutvu, see on Daniel. Minu… partner.

Ma ei uskunud oma silmi.
— Aga… see on ju liiga vara… — sosistasin ma.
— Liiga vara? — ta naeris. — Ole nüüd, te olete lihtsalt vanamoodne. Meie Danieliga arvasime, et on aeg muudatusteks. See maja — üksainus igatsus. Me vajame ruumi, mõistate? Nii et kui väga ei vaeva – võtke kõik oma asjad. Leidke endale uus koht.

Ma vaikisin kaua. Kõik rinnus pulbitses, kuid nägu jäi rahulikuks.
— Kallis, — ütlesin lõpuks, taskust ümbrikku haarates, — kardan, et asju tuleb kokku pakkida hoopis teil.

Panin dokumendid lauale — paberite hääl lõikas vaikusest läbi.
— See maja ei ole sinu oma. Pärast mu poja surma kuulub see mulle. Kõik — maja, korter, kontod. Sulle jäi vaid kindlustus. Ma ei öelnud varem midagi, kuna usaldasin oma poega. Nüüd ma tean, miks.

Tema naeratus kadus. Jume muutus kahvatuks. Mees tema kõrval taganes, justkui tundes, et stseen oli lõppenud.
— Teil on 24 tundi, et oma asjad kokku pakkida, — ütlesin rahulikult. — Seejärel tegeleb advokaat ülejäänuga. Ma tahan, et mu poeg saaks lõpuks rahus puhata. Rahu ei ole seal, kus elab vale.

Võtsin telefoni ja valisin numbri:
— Hr Carter? Jah, see on Margaret. Palun valmistage ette väljatõstmise dokumentatsioon. Allkirjastan homme hommikul.

Ta muutus veelgi kahvatumaks ja tema «partner» suundus vaikselt ukse poole.
Istusin mõtlikult akna juurde toolile ning loojuv päike paitas mu nägu.
Maja oli jälle minu oma. Aga peamine — õiglus oli tagasi.

Vaikimine osutus armastuse aktiks.
Tõde — jõuaktiks.
Ja hetkel, kui tundsin, et kuulen oma poja häält — rahulik, tänulik.
Ta oli lõpuks rahu leidnud.

Vaatan valgust, mis aknast sisse paistab, ja mõtlen: kas tasub alati vaikida rahu nimel — kui tõde võib hingele rahu tagasi tuua?