Pärast rasedust ja sünnitust muutus mu elu järsult. Mu abikaasa jättis mu maha, sest olin palju juurde võtnud. Mõni aasta hiljem kohtusime pargis, ja ta ei tundnud mind ära
Pärast rasedust ja sünnitust muutus mu elu drastiliselt. Nagu paljudel noortel emadel, lisandus ka minul kaalu ja mu keha polnud enam endine.
Muidugi oleks seda saanud parandada, kuid selle asemel, et mind rasketel aegadel toetada, otsustas mu abikaasa minna kõige lihtsamat teed. Alguses märkasin tema pilke teistele naistele, ja see tegi väga haiget.
Seejärel läks kõik veel hullemaks – üks afäär teise järel. Lõpuks jättis ta mind ja meie väikese lapse maha, et minna uue naise juurde, kes tema arvates oli täiuslik.
Ma jäin üksi, laps süles. Esialgu oli see talumatu, mind haaras masendus. Nädalaid elasin justkui udus, leidmata jõudu millekski. Kuid ühel hommikul ärgates mõistsin järsku, et see ei saa enam nii jätkuda. Ma pidin enda eest hoolitsema, mitte ainult enda, vaid ka oma lapse pärast.
Siis algas minu uus elu. Esimene samm oli registreerumine spordisaali. Mäletan, kui ebamugav oli mul esimestel treeningutel, justkui kõik vaataksid ainult mind, märgates iga liigset voldikest mu kehal. Kuid järk-järgult hakkasin protsessi nautima. Mul tekkis eesmärk – taastada mitte ainult oma figuur, vaid ka enesekindlus.
Samuti võtsin endale koera, mis andis mulle lisastiimuli veeta rohkem aega värskes õhus jalutades ja nautides iga hetke. Need jalutuskäigud said minu jaoks tõeliseks teraapiaks – ma õppisin uuesti rõõmustama lihtsate asjade üle.
Aeg möödus, ja ma nägin tulemusi. Mu figuur hakkas järk-järgult muutuma. Iga kaotatud kilogramm oli nagu väike võit selle valu üle, mille mulle põhjustas mu endine abikaasa. Kuid asi polnud ainult füüsilises muutumises – koos kehaga muutus ka mu hing. Ma muutusin tugevamaks, iseseisvamaks ja mis kõige tähtsam – enesekindlaks naiseks.
Möödus mitu aastat. Olin juba ammu lõpetanud mõtlemise oma endisele mehele, pidades seda eluperioodi lõpetatuks. Kuid ühel päeval juhtus midagi ootamatut.
Sel päeval tulin nagu tavaliselt pärast trenni koju. Mu tuju oli suurepärane, tundsin energiat ja sisemist harmooniat. Kui ma maja juurde jõudsin, märkasin meest roosikimbuga. Ta seisis ukse ees ja midagi ootas. Vaatasin teda lähemalt ja sain äkki aru, et see oli mu endine mees! Ta nägi välja veidi segaduses, justkui ei teaks, mida edasi teha. Kui ma lähemale jõudsin, pöördus ta minu poole täiesti süütu küsimusega:
— Tere õhtust, preili. Kas saaksite mind sisse lasta? — küsis ta, teadmata, et räägib naisega, keda ta kunagi armastas ja maha jättis.
Ma ei suutnud naeru tagasi hoida. See olukord oli lihtsalt liiga absurdne – ta ei tundnud mind ära, kuigi olime abielus olnud ja meil oli ühine laps! Minu naer ajas teda ilmselgelt segadusse ja ta küsis:
— Miks te naerate?
Tema segadus oli nii ilmne, et otsustasin enam mitte viivitada ja talle tõe avaldada. Ma vaatasin talle otse silma ja ütlesin:
— Kuidas sa võisid mind pärast kõiki neid aastaid unustada? Sa oled mulle ju armastust vandunud ja ustavust tõotanud.
Tema nägu muutus hetkega. Ta tundis mind lõpuks ära.
— Kadri? Kas see oled sina? — ütles ta üllatunult. — Ei tundnud ära… Ma tulin lihtsalt last vaatama. Kuidas meie Mariil läheb? Lase mind sisse, tahan näha, kuidas ta on kasvanud.
Tema sõnad šokeerisid mind isegi rohkem kui meie kohtumine. Ta ei mäletanud isegi meie tütre nime! Ma ei suutnud tagasi hoida pettumust ja viha, mis minus kees.
— Ei, ma ei lase sind sisse, — vastasin rahulikult, püüdes jääda rahulikuks. — Muide, tema nimi on Annika, mitte Marii. Ja ma ei taha sind enam siin näha. Kas said aru?
Tema nägu tumenes segadusest ja abitustundest. Ta jäi nõutuks, teadmata, mida öelda või kuidas reageerida minu kindlale keeldumisele. Tal polnud muud võimalust, kui vaikselt tagasi pöörduda, roosid käes.
Ja mina seisin seal, vaadates, kuidas ta lahkus, ja tundsin uskumatut sisemist rahulolu. Ma juubeldasin seesmiselt – mitte sellepärast, et teda alandasin, vaid sellepärast, et tõestasin iseendale: olin saanud tugevamaks. Ma suutsin selle kõik läbi elada ja väljuda võitjana.
