Pärast pikki üksildasi aastaid otsustasin proovida elada koos naisega. Me elasime koos vaid kolm nädalat ja olin väga pettunud.
Pärast mitmeid aastaid üksinduses elamist otsustasin lõpuks proovida midagi uut. Üksildased õhtud televiisori ees ja üksikud jalutuskäigud pargis hakkasid ära tüütama ning tundsin, et võib-olla on aeg anda suhetele võimalus.
Juhuslikult kohtusin naisega, kes mulle tundus, et võiks saada minu kaaslaseks selles uues eluetapis. Ta oli meeldiv, sarmikas ja seltskondlik, ning meie sõprus kasvas kiiresti millekski enamaks.
Ja nii, pärast paarikuist kohtumist, pakkusin talle välja, et koliksime kokku. Ta nõustus kohe ja arvasin, et lõpuks leian selle rahuliku õnne, millest räägivad paljud minu eakaaslased.
Kuid möödus vaid kolm nädalat, kui hakkasin mõistma, et see samm, mille astusin, oli minu jaoks liiga raske. Pettumus tuli ootamatult, nagu külm dušš, ja sai selgeks, et elu kahekesi ei olnud sugugi selline, nagu ette kujutasin.
Esiteks seisin silmitsi harjumuste muutumisega. Kui elad aastaid üksinda, on iga su päev plaanitud, kõik on oma reeglite ja harjumuste järgi paigas.
Keegi ei ava kappe, et midagi otsida, keegi ei nihuta sinu asju, ei muuda sinu ajakava. Ja siin tuli pidevalt arvestada teise inimese huvide ja vajadustega.
Justkui pisiasjad: keegi voldib rätikuid teisiti, nihutab mööblit, paneb hommikuti muusika mängima – aga need pisiasjad hakkasid häirima. Sain aru, kui tugevalt olen seotud oma väikeste rituaalidega ja kui raske on loobuda pikaajalistest harjumustest.
Lisaks mängis oma rolli ka erinevus koduse hubasuse arusaamades. Olen harjunud lihtsusega, vanade tugitoolidega ja tavaliste köögirätikutega. Minu “uus kaaslane” unistas stiilsest interjöörist, hubastest nurgakestest armsate nipsasjakestega ja alati värsketest lilledest vaasis.
Järk-järgult hakkasin tundma, et meie kodu muutub minu jaoks võõraks. Hubase atmosfääri asemel tekkis tunne, et ma ei ole omas kodus, ja see hakkas rõhuma.
Veel üks asi, mis mind üllatas, oli emotsionaalne koormus. Aastate jooksul olin harjunud oma isikliku ruumi, rahu ja vaikusega, mida keegi ei häirinud. Kuid kooseluga kaasnes pidev suhtlemine: vestlused, arutelud, otsuste tegemine.
Äkitselt selgus, et olin kaotanud selle paindlikkuse, mis on vajalik suhete loomiseks. Need vestlused, mis varem tundusid meeldivad ja sundimatud, muutusid nüüd koormavateks, nõudes liiga palju pingutust. Ja vahel lihtsalt tahtsin tagasi oma harjumuspärasesse rahulikku nurgakesse ja olla vaikuses.
Muidugi, kolm nädalat on väga lühike aeg, et teha lõplikke järeldusi, kuid tundsin, et edasi läheb ainult raskemaks. Mida rohkem püüdsin kohaneda, seda selgemaks sai, et ma ei ole valmis loobuma oma harjumuspärasest elust teise inimese mugavuse nimel.
Võib-olla, kui oleksin selle sammu astunud nooremas eas, oleks mul olnud lihtsam kohaneda, kuid nüüd, kui olen juba üle viiekümne, aasta vana, osutus see raskemaks, kui ma arvasin.
Kui otsustasime lahku minna, tundsin mitte niivõrd kurbust, vaid pigem kergendust. Naastes oma vanasse korterisse, mõistsin, et ma ei ole valmis vahetama oma iseseisvust elu vastu, kus pean pidevalt kohanema teiste ootustega.
Võib-olla näib see kui ebaõnnestumine, kuid ma ei pea seda kogemust asjatuks. See aitas mul mõista, et üksindus minu jaoks ei ole karistus, vaid üsna mugav valik.
