Pärast meie poja pulmi otsustasime teha noorpaaridele suurejoonelise kingituse – andsime neile oma uue maja ja jäime ise vanasse korterisse elama. Kuid nagu selgus, ei olnud mõtet oodata minialt tänulikkust

Meie abikaasaga olime aastaid unistanud oma kodust. Selleks kulus palju vaeva ja aega, et ehitada maja, sisustada see kaasaegsete mööblitega ja tehnikaga. Lõpuks oli maja peaaegu valmis soolaleivapeoks ja me juba planeerisime kolimist.

Külaskäigu ajal tulevaste sugulaste juurde, kus arutati pulma üksikasju, teatasime neile, et pärast tseremooniat kavatseme oma korteri anda noorpaarile. Tulevaste minia vanemate nägudest oli näha, et see neile ei meeldinud.

Pärast seda kohtumist mõtlesin ja tegin abikaasale ettepaneku lasta noorpaaril elada meie uues majas, samal ajal kui meie jääme vanasse korterisse. Alguses ei tahtnud ta nõustuda, kuid ma nõudsin, sest tahtsin oma pojale parimat. Nii kolisidki nad pärast pulmi uude majja, meie aga jäime vanasse.

Käisin tihti noorpaari külastamas, aitasin majapidamistöödes, tõin midagi maitsvat, kuid peagi palus minia viisakalt, kuid kindlalt, mul külastustest ette teatada.

Teesklesin, et see ei teinud mulle haiget, et mitte rikkuda suhteid poja ja tema naisega. Samal ajal võis mu väimees neid külastada kasvõi iga päev, aga meie mehega tundsime end justkui üleliigsetena.

Aeg möödus ja meie poeg hakkas meist kaugenema ning varsti kolis sinna elama ka ämm. Ta ei töötanud ja nad kõik elasid koos poja ja minia kulul. Ühel päeval sai mu mehel kannatus otsa ja ta otsustas poega ootamatult külastada.

Saabudes kohtasime üllatunud ämmade pilku, kes kohe küsis, mis puhul see külaskäik. Siis tuletas mu mees rahulikult, kuid kindlalt meelde, et ta töötas kakskümmend aastat selle maja ehitamiseks ja nüüd ei suuda ta uskuda, et teda siin ei oodata.

Pärast seda vestlust muutus õhkkond pingeliseks: ämm pakkis asjad ja lahkus, minia lõpetas meiega suhtlemise ning poeg näis segaduses ega rääkinud, millest ta isaga rääkis.

Hakkasin mõtlema, kas me tegime õigesti, andes oma uue maja ära. Võib-olla, kui noored oleksid ise selle jaoks raha teeninud, siis nad hindaksid seda rohkem.

Kuid mind häirib kõige rohkem küsimus: kas me peame vanematena leppima kõigi nende reeglitega lihtsalt sellepärast, et kinkisime neile maja, või on meil siiski õigus oma piiridele ja austusele?