Pärast lahutust oma abikaasast kaugenes mu tütar minust. Põhjus haavas mind väga sügavalt

Kui tütar esimest korda telefoni vastu ei võtnud, arvasin, et ta on hõivatud, väsinud või uinunud seriaalide vaatamise ajal. Kui ta veel ühele sõnumile ei vastanud, hakkasin juba muretsema.

Aastate jooksul oli ta minu jaoks olnud kõige olulisem inimene — pärast lahutust oli just tema minu tugi, ja mina püüdsin olla talle toeks. Vähemalt mulle tundus nii.

Meie suhted hakkasid halvenema tasapisi, justkui keegi oleks mööblit mööda põrandat vedanud, ja mina tegin näo, et ei kuule. Pärast lahkuminekut tema isast tundsin end kaotsis, üksildasena ja oma elus pettununa.

Tütar, juba täiskasvanu, hakkas elama eraldi. Alguses helistas ta sageli, käis teed joomas, käisime koos ostlemas. Aja jooksul aga muutus midagi.

Ta kaugenes aeglaselt, justkui püstitades üha enam nähtamatuid seinu. Alguses harvad kõned, siis järjest lühemad külastused ja lõpuks muutusid meie kontaktid lühikesteks pühadeõnnitlusteks.

Hakkasin mõtlema, mida tegin valesti. Kerisin oma sõnu, žeste ja tegusid minevikust. Tuletasin meelde, kui sageli ütlesin talle, et olgu tugev, ärgu näidak u nõrkust ja saagu ise hakkama.

Mõtlesin, et kasvatan iseseisvat naist — pidin ju isegi pärast mehe lahkumist hakkama saama. Kas ei õpetanud ma talle seejuures ka oma tunnetest hoiduma? Mitte abi küsima?

Oli hetki, mil tundus, et kõik läheb vanasse rööpasse. Kui olin haige ja veetsin mitu päeva haiglas, helistas ta. Tuli toodud toiduga, istus tunnikese ja lahkus. Tema silmadest paistis hoolivus, kuid ka külm — justkui ei lubanud ta endale enamat. Siis otsustasin ausalt rääkida. Helistasin, tegin ettepaneku kohtuda. Ta oli nõus, kuid hääles oli tunda distantsi.

Istusime kohvikus akna all. Tütar hoidis tassi, silma ei vaadanud. Rääkisime mitte millestki, kuni ma julgust kogusin.
– Kallis, mulle tundub, et sa kaugened minust aina enam. Palun ütle, mis juhtus? Võib-olla tegin ma midagi valesti?

Ta vaikis kaua, siis pani tassi maha ja vaatas mulle otsa. Silmad sädelesid, nägu oli pingul.
– Ema, sa pole mind kunagi kuulanud. Sa olid alati nii tugev, iseseisev. Ootasid, et ma ka selline oleksin. Ma ei saanud olla nõrk, ei saanud kurta. Sul oli alati nõu, aga mul … mul oli mõnikord vaja, et sa lihtsalt kallistaksid ja kuulaksid ilma hinnanguid andmata.

Tundsin südamesse torkavat valu. Aastaid arvasin, et annan talle seda, mida ise oma emalt ei saanud — vabadust, usaldust, austust. Aga ma ei küsinud kordagi, mida ta tegelikult vajab.

– Ma arvasin, et kasvatan sind tugevaks, — sosistasin.
– Ja oledki kasvatanud. Kuid mõnikord on tugev olemine väga üksildane, ema.

Mitu päeva ei suutnud ma pärast seda vestlust end koguda. Kerisin iga sõna, meenutasin kõiki hetki, mil viipasin tema probleemide peale kergelt käega, ütlesin «ära liialda», «võta end kokku», «teistel on hullem». Mitu korda kuulis ta minult valmis lahendusi toetuse asemel?

Sel hetkel vihastasin esmakordselt tõeliselt enda peale. Sain aru, et ei märganud tema üksildust, sest olin ise üksildane. Et õpetasin teda emotsioone alla suruma, sest tegin seda ise aastaid. Ja et ka tema, nagu mina, kartis abi paluda.

Hakkasin suhteid tasapisi taastama. Kirjutasin, kutsusin kohvile, küsisin, kuidas tal läheb — mitte kohusetundest, vaid tõepoolest. Püüdsin mitte nõu anda, mitte hinnata, lihtsalt olla kõrval. Mõnikord ei tulnud ta, mõnikord keeldus, aga ma ei andnud alla. Sain aru: mida on aastaid rikutud, see nõuab aega ja kannatust.

Ühel päeval tuli ta koos pisiasjaga — palus mul aidata valida kingitust sõbrale — ja tundsin lootust. Istusime koos, naersime oma kitsaskohtade üle ja esimest korda üle pika aja tundsin, et oleme lähedasemad.

Meie suhted on kaugel ideaalsusest. Vahel on vaikus, mõnikord tunnen ikka veel meie vahel seina. Kuid oleme hakanud rääkima tunnetest, hirmudest, minevikust. Püüame kuulata ja mõista. Ma tean, et ei saa kõike parandada, aga saan vältida vanade vigade kordamist.

Täna vaatan oma tütart teisiti. Näen mitte ainult täiskasvanud naist, vaid ka last, kes kunagi vajas minu hellust. Ja tean: me võime veel olla lähedased — kui mõlemad seda tahame.

Mõnikord on kõige raskem tunnistada oma vigu ja alustada uuesti, isegi kui see «uuesti» algab kohvikus, väikese kohvitassi ja südamega, milles elavad kõrvuti nii süü kui ka lootus.