Pärast kahte kohtumist hakkas mees aktiivselt paluma, et saaks minu juures ööbida, ja oli üllatunud, kui keeldusin…

Vast võib mind nimetada vanamoeliseks või dinosauruseks, aga ma ei mõista absoluutselt praegust moodi kohe suhtesse hüpata, üksteist tundmata. Mehe ja naise välgukiire lähenemine ei vii minu arvates kunagi hea lõpuni.

Tõsiselt! Olen näinud selliseid paare, kes abiellusid vaevu nädal pärast tutvumist — mitte keegi ei pidanud abielus kauem kui aasta.

Võite mind õnnitleda — leidsin endas moraalse jõu ja otsustasin taas otsida naisõnne. Ei saa öelda, et varem oli täielik õudus: olen olnud abielus, olid pikad suhted, aga praegu on mu süda vaba.

Aga kust otsida meest naisele, kellele varsti neljakümnes saab? Muidugi spetsiaalses tutvumisrakenduses. Jah, seal toimub mõnikord tõeline tsirkus.

Keda ma seal ei kohanud. Abielus mehed, kes otsivad daami paariks tunniks nädalas. Arg noormehed, kes soovivad vanemat kaaslast. Ja igasugused petturid, kes nutikate vahenditega pangakaartide andmeid välja uurivad.

Aga kahtlaste pakkumiste seas paistis silma Markus. Põhjalikult täidetud profiil, normaalsed fotod, meeldiv vestlus ilma mingite ropendamiste ja vihjeteta. Isegi sõrmed ristitasin, et õnne mitte eemale peletada.

Nädal kirjutasime. Muide, Markus osutus naljakaks ja meeldivaks meheks. Mingit ignoreerimist ega kadumist päevaks-paariks. Pean tunnistama, et kõhus hakkasid liblikad tiibadega plaksutama.

Meie esimene kohtumine toimus kohvikus Tallinna vanalinnas, hüppasin sinna lihtsalt lõunapausi ajal. Nii kattus: mina töötan lähedal ja Markusel olid lähedal asjad.

Välimus — ei Apollo ega Quasimodo. Aga ma pole kunagi välimuse järel jooksnud. Peaasi, et inimene oleks hea — eluteel on mulle juba ette tulnud ihnsaid, armukadedaid, hasartmängureid, hüsteerikuid. Tahtsin lihtsalt meeldivat ja armastavat meest kõrvale.

Teisel kohtumisel kutsus Markus mind Kadrioru parki, kus toimus parajasti mingi festival. Kuulasime kohaliku ansambli esinemist, sõime grillvorsti ja jalutasime mereäärsel promenaadil. Suudluseid oli ka, aga ilma jätkuta. Ma ei poolda kohe voodisse tormamist ja Markus ei teinud mingeid vihjeid.

Aga siis algasid imelikud asjad.

Mu kavaljer rääkis, kui me taas videokõnes vestlesime, et tuli korteri omanik ja nõudis kiiret väljakolimist.

— Tean, et meil on leping, aga keda see huvitab, kui lukud äkki vahetatakse ja ma ei saa oma asju kätte võtta, — kurtis Markus, vaadates mulle läbi ekraani. — Pole midagi, ei koorma sind oma probleemidega. Olen sõbra juures ja hakkan homme kohe uut eluaset otsima.

Nojah, nii lahendavad probleeme täiskasvanud inimesed. Muidugi avaldsin Markusele kaastunnet, aga aidata ei suutnud millegi. Pole tuttavaid, kes kortereid üürivad.

Eile jõudsin vaevalt koju ja sulgesin vaevalt ukse. Esmalt rumal tööpäev ja igav koosolek, siis veel poolteist tundi jõusaalis kurnasid mind täielikult. Arvasin, et füüsiline aktiivsus tõstab tuju, aga mu patareid lähenesid nullile.

Ja siis kõne Markuselt.

— Kuule, Aino, kas saaksin täna sinu juures ööbida? Istun sõna otseses mõttes kohvrite peal ja pole kuskile minna, — mu kavaleri hääl oli magus ja paks nagu mesi.

Lihtsalt mõtete keeris peas. Milline ööbimine? Me oleme tuttavad napilt kaks nädalat!

Keeldusin Markusest viisakalt, sest pole valmis vastu võtma oma korterisse sisuliselt võõrast inimest. Jah, kohtusime paar korda ja isegi (oh jumalad!!!) suudlesime, aga ühine ööbimine on täiesti teistsugune suhtetase, milleks ma pole valmis.

— Ära karda, ei kiusa. Lihtsalt on vaja kuskil olla nädalake või isegi kaks! — jätkas Markus nõudmist.

Äkki muutus üks öö paariks nädalaks. Missugune kavalpur!

— Vabandust, Markus, aga ei. See on välistatud! Ma ei tunne sind praktiliselt, sina ei tunne mind, — otsisin kaua vastust, mis mu vestluskaaslast ei solva.

— Noh, just saamegi üksteist paremini tundma õppida, miks sa keeldud? — ei andnud ta alla.

Vaatasin oma väikest korterit Põhja-Tallinnas, kus tundsin end nii hubases viimased viis aastat. See on praktiliselt mu kindlus, kuhu ma isegi sõbrannadki ei lase. Pean tunnistama, et otsin praegu meest tõsisteks suheteks, aga kohe tema juurde kolida polnud mõtteski.

Minu juurde tuleb nädalavahetustel poeg, kui talle antakse luba kadettide korpusest. Ja tutvustada teda kosilastega polnud plaanis.

Ma ei tea isegi, kas Markus mulle tegelikult meeldib! See on kõige tähtsam. Praegu keevad hormoonid, seega on raske hinnata. Kahtlemata on sümpaatia, aga mingit hullumeelset kirge ei haista.

— Me ju kohtume, Aino, või unustasid? — Markuse hääl muutus äkki tõsisemaks ja rahulolematuks. — Kas tõesti ei võta mind vastu?

— Vabandust, aga ei. Pole valmis sind praegu oma juurde vastu võtma, — pidin vastama jäigalt, et mu vestluskaaslane lõpetaks oma haletsevate fraasidega naha alla tungimise.

Minu jaoks on kummaline, kui mees palub naise juurde ööbida plaaniga sinna mitmeks nädalaks sisse seada. Praegu on hulgaliselt võimalusi, kui sind äkki palutakse korterist välja kolida. On lühiajaline üür, hostelid, hotellid.

Olen kindel, et ka sõpru Markusel on, aga lihtsam on minu juurde sisse seada. Siin on mugav korter, naine ja potentsiaalselt olmeteenindus.

Aga mina pole selleks valmis!

— Noh, oled ikka kitsas, Ainoke! — vihastas Markus, hingates raskelt telefoni. — Jätad armastatu saatuse hooleks. Praegu on praktiliselt öö. Kas midagi ei häiri?

— Ei häiri! — suutsin vaid välja pigistada.

Nii lõppeski meie lühike romaan. Ja see polnudki romaan. Lihtsalt… meeldiv tutvus, mis jättis ainult pettumuse.

Markuse blokeerisin. Hea, et ta minu täpset aadressi ei tea, muidu seisaks juba uksel kurvade silmade ja kohvritega.

Kuidas teie sellises olukorras käituksite? Kas keeldumine pärast kahte kohtumist on normaalne asi või liiga ettevaatlik? Kirjutage kommentaaridesse — siin mõistavad kõik.