Pärast ema matuseid sain päranduseks tema vana lemmikmaali ja õde — korteri ning suvilamaja…

Matsime ema novembri keskel. Sadas külma vihma ja puudelt langesid viimased lehed. Tundus, nagu ka taevas leinaks koos meiega. Ta lahkus vaikselt, unes. Ei piinelnud, ei kannatanud — lihtsalt lakkas hingamast. Seisime õega kõrval külg külje kõrval matustel, kuid oli selge, et mõlemad oleme omaette vaikuses. Olime juba ammu võõraks jäänud.

Margarita — vanem, edukas, «õige». Kogu elu ema kõrval. Ja kuigi kolisin teise linna, helistasin tihti, kui võimalik, külastasin. Aga tal oli alati eelis: ta oli alati lähedal, ta hoolitses. Kui ema suri, just Margarita korraldas kõik matused. Korraldas matused, allkirjastas notari juures paberid, loetles emotsioonideta testamendi sisu.

Mulle jäi vaid maal. Ainuke. See, mis rippus elutoas ema lemmiktoolil. Vana, kulunud raamiga, tuhmunud värvidega. Sellel oli tüdruk raamatu käes, istudes akna all. Lapsepõlves ema ütles, et see oli tema lemmikasi majas. Ta isegi vahel rääkis selle «tüdrukuga». Me naersime, arvasime, et ta mõtleb välja.

Margarita sai kõik muu: korter kesklinnas, suvila järve ääres, natuke sääste. Ma ei protesteerinud isegi — kõik oli oodatud. «Sa oled ju ikkagi kaugel», — ütles ta justkui seletades.

Nädal pärast matuseid läksin ema majja, et maali kätte saada. Mees läks minuga kaasa. Võtsime selle hoolikalt seinalt alla, kuid kui me selle naelast eemale tõmbasime, raksatas raam ning kõik läks valesti. Lõuend libises välja, maal kukkus põrandale ja mina võpatasin summutavat kella kuuldes — raamis olev pragu välja veerenud vana metallist võtit.

— Mis see on? — imestas mees.

Võti oli vana, pronksist, kumerustega. Sellel oli silt, juba peaaegu kustunud. Näha olid ainult kaks tähte: “R.K.”

Ma mäletan, kuidas ema kunagi lapsena midagi oma magamistoa väikeses puidust kummutikapis peitis. See oli lukus. Me proovisime seda avada ent edutult. Ma isegi unustasin selle olemasolu.

Kummut oli endiselt seal magamistoa nurgas, tolmu ja ajaga kaetud. Ma panin võtme sisse — see sobis ideaalselt. Kitsas alumine uks avanes klõpsuga.

Seal, hoolikalt volditud, lebasid kirjad. Kümned kirjad, allkirjastatud «K.» — igaüks algas hellitava «Mu armas…». Lugesin üht — ja käsi hakkas värisema.

Need olid minu isa kirjad.

Mitte selle mehe kirjad, keda ma kogu elu oma isana pidasin. Vaid teiselt inimeselt, kelle nime ma pole kunagi kuulnudki. Ta kirjutas, et armastab ema, et ootab teda, et ei saa olla koos, sest «nõnda on läinud», aga alati jääb mäletama. Ühel kirjal oli kuupäev — üheksa kuud enne minu sündi.

Kirjade all oli foto: ema, noor ja õnnelik, embamas meest. Ta polnud mulle tuttav. Aga tema näojoontes nägin ennast. See oli peaaegu šokeeriv — ma vaatasin inimese silmadesse, keda ma ei tundnud, aga tundsin midagi sooja, omast. Loomulikult: see oli minu tõeline isa.

Ja siis sai kõik selgeks. Miks ema kunagi minevikust palju ei rääkinud. Miks meil õega oli alati selline distants, justkui oleksime kahest erinevast maailmast. Me olime tõepoolest kahest erinevast loost.

Kui korterist lahkusime, võtsin lisaks maalile kaasa ka kirjad. Ma tundsin, et ema oli jätnud mulle mitte vähem kui õele. Vaid tema kingitus oli teistsugune — mälestus, tõde, juured. Kõike, mida ma pidin teadma.

Ma ei jaganud oma avastust Margaritaga. Mitte sellepärast, et olla vihane. Lihtsalt sain aru: see osa ema elust — on minu oma. Isiklik. Habetekas. Tõeline.

Nüüd ripub maal meie kodus ja iga kord, kui seda vaatan, tundub mulle, et tüdruk aknal naeratab veidi soojemalt. Võib-olla, sest saladus on lahendatud. Võib-olla — sest ema teadis, et kõik jõuab oma ajani.

Aga teie arvates — kas alati tasub pere saladusi paljastada või on vahel parem jätta minevik rahule?