Pärast ema lahkumist paljastus kogu tema elu saladus
Kui ema lahkus, muutus kogu mu elu. Kodus valitses tühjus, isegi õhk tundus teistsugune, raske ja tihe nagu udu. Mina, nagu paljud teised, olin veendunud, et tunnen teda läbi ja lõhki.
Kuid pärast tema surma sain aru, et igaüks meist võib varjata saladusi isegi kõige lähedasemate inimeste eest.
Koristades ema asju, leidsin riiulilt karbi. Kulunud ja tuhmunud nurkadega, justkui ootas see, et keegi selle avaks. Karbi avamisel nägin hoolikalt kokkuvolditud kirju.
Ümbrikutele kirjutatud käekiri oli mehelik. Üht kirja sirvides sain aru: need olid kirjad mehelt, kellega emal olid erilised suhted.
Kirjad paljastasid armastusloo, mille olemasolust mul aimugi polnud. Kollakatel lehtedel kirjutas see mees talle oma tunnetest, kuidas ta igatseb kohtumisi ja ootab ema, uskudes, et ühel päeval kõik muutub.
Ma hakkasin mõtlema: miks ta mulle sellest kunagi ei rääkinud? Lõppude lõpuks tundusid ema ja isa mulle lahutamatud. Nende abielu oli justkui stabiilsuse kants. Kuid need kirjad, mida ettevaatlikult lugesin, avasid mulle tema elu hoopis teise külje.
Pikka aega ei suutnud ma sellest mõttest lahti lasta. Ema, keda tundsin, oli alati tark ja vaoshoitud, kuid siin, nendel lehekülgedel, nägin teda täiesti teistsugusena: romantilise, riskialti ja kirglikuna.
Justkui oleks ta nendel lehtedel jätnud osa endast, mis oli kõigi eest varjatud. See oli kibe, aga samas ka kuidagi eriline. Sain aru, et tema elu ei olnud täiuslik ega ühekülgne.
Ka tema igatses armastust ja õnne, võib-olla oli igapäevaelus tal millestki puudu. Võib-olla oli see suhe see hingetõmme, mis aitas tal vastu pidada.
Nüüd, kui teda pole, tunnen, et ma ei saa talle kunagi küsimusi esitada. Kuid need kirjad olid ehk tema vastused, tema palve, et teda mõistetaks isegi pärast lahkumist.
