Pärast 50 aastat abielu — valisin vabaduse. Ja järgmisel päeval kaotasin kõik…

Mulle tundus, et see ei juhtu kunagi. Viiskümmend aastat ühe katuse all — me läbisime kõike: vaesust, haigusi, laste sündi, pisaraid, pidustusi. Inimesed ütlesid: «See on alles pere!». Aga nad ei teadnud, et meie maja ukse taga kaotasin ma iseenda.

Ta ei löönud ega solvanud mind kunagi. Lihtsalt elas — nagu mind poleks kõrval olemas olnudki. Ma tegin süüa, pesin, naeratasin fotodel, kuid seesmiselt olin ma vaikselt hääbumas. Kõik otsused tegi tema: mida osta, kuhu minna, kellega suhelda, mida öelda. Isegi mida ma pidin pühade ajal selga panema. Ma harjusin ära — ja lõpuks unustasin ma täielikult oma soovid.

Kui lapsed suureks kasvasid ja lahkusid, muutus vaikus meie vahel talumatuks. Lõuna ajal rääkis ta ilmast, ja ma leidsin end mõttelt, et tahan põgeneda. Kuhu iganes — niikaua, kui ei peaks nägema seda ükskõikset nägu vastas. Ja ühel hommikul ärgates mõistsin ma, et ei saa enam.

Mul oli 75, kui pakkisin kohvri ja valisin pärast pikki aastaid iseenda.

Lahutasime vaikselt — ilma karjumise, ilma solvumisteta. Allkirjastasime paberid, surusime kätt. Advokaat pakkus sõbralikult kohvi — «sõpradena». Istud lauda. Ta võttis menüü, vaatas mulle otsa ja ütles tuttavalt:
– Võta endale salat, sa nagunii ei söö liha ära.

Midagi minus murdus. Pool sajandit elasin inimesega, kes isegi nüüd otsustab, mida ma söön. Sain äkitselt aru, et ta pole mind kunagi kuulnud. Iialgi mitte.

– Sellepärast ma ei taha enam sinuga olla! – hüüdsin ma, tõusin ja lahkusin, tagasi vaatamata.

Järgmisel päeval ei võtnud ma toru. Ta helistas, kirjutas, jättis teateid — ma ei tahtnud midagi kuulda.
Ma mõtlesin, et nüüd hakkan ma hingama. Et lõpuks olen vaba.

Ja siis helistas advokaat.
– Tema ei palunud helistada, – ütles ta vaikselt. – Aga see puudutab teda. On midagi, mida te ei tea…

Istusin, tundes kuidas külm puges naha alla.
– Mis juhtus? – küsisin ma.
Vaikus.
– Ta suri eile. Infarkt. Kohvikus, kus te istusite.

Ma ei mäleta, kuidas voodini jõudsin. Lihtsalt istusin ja vaatasin oma käsi. Need vanad, väsinud käed, milles oli nii palju aastaid armastust, pettumust, kannatlikkust.

Muretsesin, et vihkasin teda, et tahtsin unustada, kustutada, välja jätta.
Aga selgus — et olin lihtsalt väsinud ootamast, et ta mind vaataks ja vähemalt korra ütleks: «Kuidas sul läheb?».

Minu korteris on nüüd jälle vaikus. Kuid see on teistsugune.
Mitte kurt ega rõhuv — lihtsalt vaikus, milles elab kahetsus.

Mõnikord istun teetassiga ja mõtlen:
äkki ta lihtsalt ei osanud teisiti armastada?

Aga kas teie olete kunagi lahkunud inimesest, kes võib-olla armastas teid — lihtsalt mitte sellisel viisil, mille mõistmiseks olite valmis?