Pärast 30 aastat abielu ütles ta, et ma olen paks ja inetuks muutunud, pakkis asjad ja lahkus. Aga nädala pärast sain teada, kelle juurde ta tegelikult läks…

Olin 52, kui ta oma asjad pakkis ja lahkus. Ilma skandaalideta, ilma hüvastijätu kallistuseta. Ütles lihtsalt:
— Sa pole enam see, kes olid varem. Sa oled vanaks jäänud ja vormist väljas… Mul on raske elada naisega, kelle vastu ma midagi ei tunne.

Kolmkümmend aastat abielu. Kolmkümmend. Ma sünnitasin talle kolm last. Olin temaga, kui ta kaotas töö. Kui tal selg valutas. Kui tema ema vajas hoolt. Tõusin tund aega varem, et valmistada hommikusööki, isegi kui ise tööle läksin.

Ja nüüd olen ma lihtsalt «mitte see»?

Ta läks noorema juurde. Kõhna juurde. Tal on naer nagu veekeetjal, lapsed teistest meestest, aga — talje ja Instagrami filtrid. Nädala pärast nägin ma neist pilti mere taustal, mida me temaga koos kunagi ei näinud. Pealkiri oli valus:
«Uue elu poole — kerge hingega».

Esialgu ei saanud ma magada. Ma ei söönud. Seisin peegli ees ja uurisin iga kortsu, iga üleliigset kilo, justkui see oleks otsus. Ma nutsin. Siis vihastasin. Siis lihtsalt vaikisin.

Kuid kord, kui sorteerisin vana kasti, leidsin kirja. Iseendale. Kirjutasin selle nooruses — unistades, milliseks naiseks tahan saada. Seal polnud sõnagi kaalust. Sõnagi välimusest. Ainult:
«Tahan olla hea, tugev ja armastav. Tahan maja, kus lõhnab pirukate järele, ja häält, mille poole lapsed nõu saamiseks jooksevad».

Äkitselt mõistsin ma: olen saanud selleks naiseks. Olen see, kellest unistasin. Jah, mul on lisakilosid. Jah, mul on hallid juuksed. Aga mul on süda, mis ei reetnud. Käed, mis hoidsid peret. Ja hing, kus on veel palju valgust.

Ja tead, mis on kõige üllatavam? Kahe kuu pärast tuli ta tagasi. Koputas uksele.
— Vabandust. Ma tegin vea. Ta ei oska isegi suppi keeta. Ta on ilus, aga tühi.

Ma vaatasin teda ja esimest korda selle aja jooksul naeratasin:
— Aga mina teen maailma parimat suppi. Kuid nüüd ainult enda jaoks. Või nende jaoks, kes on seda väärt.

Ta lahkus. Ja ma jäin. Endeaga. Uhkusest. Eluga, milles ma enam kellelegi ei tõesta, et olen armastust väärt.