Pärast 30-aastast kooselu jättis mees mind oma noorpõlve kallima pärast maha. Siis ma veel ei teadnud, et see hoop avab ukse saladustele, mis raputavad mind kõvemini kui tema truudusetus

Istusin diivanil ja vaatasin kohvrit ukse juures, kui telefon kolmandat korda sel õhtul helises. Helistajaks oli inimene, kellega ma olin koos elanud kolm aastakümmet — alates esimesest nooruslikust naerust peol, läbi laste sündide ja peresündmuste, kuni vaiksete hommikukohvideni kahekesi. Aga tema hääl oli nüüd muutunud, võõraks ja külmaks.

– See on lõpp. Ma lähen tema juurde, – ütles ta ja need sõnad tungisid minusse kui nuga. Tema. See sama “tuttav minevikust”, kes kadus aastaid tagasi ja järsku välja ilmus, et võtta minult kõik.

Seisin maja keskel, värisin tassi teed käes hoides ja ei suutnud uskuda. Kolmkümmend aastat elu, tuhandeid jagatud hetki — ja äkki tühjus. Ma siis veel ei teadnud, et see hoop on alles algus ja minu ees ootab palju suurem vapustus.

Esimesed päevad pärast tema lahkumist olid nagu udu. Maja, kus varem kõlas naer ja lõhnas värske leib, oli täidetud surnud vaikusega. Vaatasin fotosid: meie mere ääres, meie koos lastega, tema lapselapsega… Ja pisarad voolasid iseenesest.

Ma arvasin alati, et meie abieluõnn on tugev ja kindel. Ta oli hooliv, aeg-ajalt tööga liiga hõivatud, kuid ei andnud kunagi põhjust kahelda. Ja nüüd selgus, et see “mineviku sõbranna” ei olnud lihtsalt juhuslik mälestus. Nende side oli elanud tema sees kõik need aastad.

Ma püüdsin mõista, kus kõik valesti läks. Helistasin talle — ta katkestas kõne. Lapsed, juba täiskasvanud, olid šokeeritud.

Kord saabus kiri. Ta kirjutas, et armastas seda naist juba ülikooli ajast, kuid valis minu — “sest ma olin usaldusväärne ja hea”. Need sõnad põletasin. Ta tunnistas, et nende tunded olid taas lõkkele löönud ja et “ta ei taha enam elada vales”.

Vale? Kas kogu meie ühine minevik oli vale?

Nädalate kaupa ei lahkunud ma kodust. Istusin köögis ja vaatasin vanale ruudulisele laudlinale, mille me kunagi “nalja pärast” ostsime. Nüüd see “mälestus” tundus mulle tühja farsina.

Laual lebasid tema unustatud prillid ja märkmik aiandusmärkmetega. Avatud sees leidsin kirja sellele naisele, kirjutatud aasta pärast meie pulmi.
“Ma armastan sind, aga pean olema aus. Ma ei saa teda maha jätta”.

Siis ma mõistsin: meie pereõnn seisis lõhkiläinud alusel juba algusest peale.

See avastus rebis mind tükkideks. Ühelt poolt — vihkamine, et ta elas minu kõrval, teades, et tema süda kuulub kellelegi teisele. Teiselt poolt — kohutav tunne, et ma kogu elu uskusin pimesi kedagi, kes ei olnud mulle täielikult truu.

Aga kõige hullem oli veel ees. Keldris leidsin karbi kirjades — temalt. Aastate viisi. Armastuse sõnad, plaanid, salajased ülestunnistused. Üks kiri, viis aastat tagasi kirjutatud, lõppes sõnadega:
“Ootan. Ma ei suuda ilma sinuta”.

See tähendab, et nende suhe kestis aastakümneid.

Langetasin meeleheitesse. Aga mingil hetkel murdis minu sees midagi — ja samal ajal tugevnes. Mõistsin, et ma ei taha elada maha jäetud ja petetu rollis.

Müüsin maha maja, mis oli täis mineviku kummitusi ja ostsin väikese korteri.
Läksin kokanduse kursustele — see, millest olin terve elu unistanud. Seal kohtasin naist, kes ise oli üle elanud raske lahutuse ja avanud oma ettevõtte.
Ta ütles mulle:
– Elu pärast viiekümnendat ei ole lõpp. See on uus algus.

Me saime sõpradeks. Maalisime koos seinu, valisime uued kardinad, naersime, õppisime uuesti elama. Lõime naistele toetusõhtuid — jagasime lugusid, nutsime, naersime, toetasime üksteist.

Kord kohtasin jalutuskäigul vana tuttavat. Vestlus kulges iseenesest kergelt, justkui oleksime eile kohtunud. Ta kuulas, segamata vahele. Mõistmisega. Hakkasime kohtuma — alguses lihtsalt kohviks, siis pikkadeks vestlusteks.
Esimest korda üle mitme aasta tundsin kergust ja elevust.

Aga enne kui edasi minna, pidin ma sulgema vana ukse.
Kogusin end, andsin eksile tagasi tema asjad, põletasin selle naise kirjad.
Kuid endale kirjutasin kirja andestusest, jõust ja uuest elust.

Nüüd ehitan suhteid ettevaatlikult, aeglaselt, austades ennast. Ja esimest korda tunnen, et liigun õigel teel.

Mind jäeti haavaga — kuid ka võimalusega uuesti sündida.
Kolmkümmend aastat valet ei murdnud mind — need näitasid mulle, kelleks ma pean saama.

Nüüd seisan oma uuel rõdul, vaatan maailma enda ees ja tean üht:
minu tulevane elu ei saa olema enam üles ehitatud kellegi teise saladustele.