Papa kingad — ja poiss, kes üritab nendesse mahtuda

Kui Niko astus elutuppa, kuulis ta kummalisi sahinahääli. See oli vaikne hommik, just selline, nagu ta armastas: pehme valgus läbi kardinapilude, röstsaia lõhn köögist ja haruldane võimalus raamatut nautida. Kuid täna murdsid vaikust ebakindlad, peaaegu koomilised helid — loputamine, sahinad ja vaikne «pagana», mida lapse aktsendiga välja öeldi, kusagilt pealtkuuldud.

Ta piilus esikusse ja nägi Maksi.

Väike, sassis, pidžaamas, tõsise ilmega näol üritas tema lapselaps minna mööda koridori… vanades nahkkingades, mis ukse juures seisisid. Kingad, millele Maks ütles «papa». Ehkki isa oli juba ammu eemal — mitmekuulisel tööreisil.

— Maks, mida sa teed? — küsis Niko vaikselt, et mitte hetke rikkuda.

— Tahan proovida olla täiskasvanu, — vastas poiss tagasi vaatamata ja astus edasi. Üks king kukkus jalast, Maks puhises rahulolematult, kummardus ja parandas seda.

Niko istus seina ääres oleval pingil. Ta teadis — ei tohi katkestada. Vahel peavad lapsed midagi proovima, et midagi tunda.

— Sa arvad, et täiskasvanute elu on kerge? — küsis ta pärast pausi.

Maks noogutas:
— Noh, sina ja isa teate kõike. Ja keegi ei ütle teile, mida teha.

Niko naeratas. Ta meenutas, kuidas lapsepõlves oli ta kord isa saapad jalga pannud — tohutud, rasked, laia ninaga. Mäletas, kuidas tundus, et astudes nendesse, kasvas ta kohe kõrgemaks, tugevamaks, peaaegu võitmatuks. Kuid paari sammu järel sai ta aru, kui ebamugav see oli — varbad loksisid, kand libises, kõndida oli peaaegu võimatu.

— Kas sa tead, et nendes kingades käis isa oma esimesel tööl? — ütles Niko. — Need on vanad, kuid ta hoidis neid. Rääkis, et nendes algas ta täiskasvanutee.

Maks järsku seiskus, vaadates maha.

— Aga ma tahan ikkagi neis natuke kõndida. Et ka alustada.

— Ainult natuke aega, — ütles Niko õrnalt. — Ja siis tule tagasi sussidesse. Sul on veel aega kasvada.

Maks noogutas ja kõndis veel paar ebakindlat sammu. Silmis — keskendumine. Iga liigutuses — otsusekindlus.

Niko vaatas teda vaikse, sügava tundega. Täiskasvanuks olemine ei ole kingades, lipsus ega selles, et kõike tead. See on sellest, et tõused, isegi kui sa ei taha. Andestad, kui keegi ei palu. Kaitse, isegi kui kardad.

Kuid kõik algab siit — kui väike poiss paneb jalga suured kingad ja teeb esimese, kohmaka sammu maailma, mis veel ei sobi tema suurusega.