Päeval, mil me mesinädalatele lendasime, sain aru, et tema jaoks olen ma mitte abikaasa, vaid lihtsalt vaene lisand tema perekonnanimele

Ma arvasin alati, et meie abiellumise päev saab olema millegi ilusa algus — uue elu, kus armastus tähendab kõike maailmas. Me seisisime altari ees, kätest kinni hoides, ja ma olin kindel: koos saame üle kõigist raskustest. Kuid juba mõni tund pärast sõnu «jah», hakkasin kahtlema kõiges, mida teadsin armastusest, uhkusest ja austusest.

Mu naine kasvas üles jõukas peres. Nende kodu, harjumused, isegi õhtusöögid — kõik lõhnas rikkusest. Ma ei kadestanud, aga tundsin aeg-ajalt end kohatult. Tema isa oli mees, kes oli harjunud lahendusi ostma, ja ma püüdsin mitte temast sõltuda. Kui ta meie pulma eest maksis, arvasin, et see on märk heatahtlikkusest, samm mind perre vastuvõtmiseks. Ma eksisin.

Meie mesinädalad pidid olema uue peatüki algus. Unistasin vaikusest, merest ja ajast kahekesi, ilma telefonikõnedeta ja kõrvaliste pilkudeta. Aga kõik läks valesti juba esimesest minutist lennujaamas. Talle anti pilet esimesse klassi, minule — turistiklassi. Oletasin, et juhtus viga, ja küsisin rahulikult selgitust. Ta vaatas mind nagu last, kes ei mõistnud ilmset ja ütles:
— Isa ütles, et ta pole su sularahaautomaat.

Need sõnad lõid palju rohkem, kui ma ootasin. Mitte sellepärast, et jutt käis rahast, vaid sellepärast, et neis polnud isegi vihjet austusele. Seisin pilet käes ja sain äkki aru, et ei saa temaga lennata. Mitte teise klassi — teise maailma. Ma lihtsalt väljusin lennukist, sõnagi lausumata.

Hiljem helises telefon. See oli tema isa. Tema hääl kõlas külmalt, peaaegu ükskõikselt:
— Mu tütar on harjunud teatud eluviisiga. Ma jätkan talle kõige andmist, mida ta väärib. Aga sina sellesse süsteemi ei kuulu.
Ta ei püüdnudki põlgust varjata. Selles hetkes murdus minus midagi. Mitte vihast, vaid mõistmisest, et selles peres ei käsitata mind kunagi võrdseks.

Ta helistas, kirjutas, palus tagasi tulla, lubas selgitada kõike. Aga ma ei saanud. Ma ei tahtnud elada elu, kus austust pidi ostma kellegi teise rahaga. Kui ta koju tagasi tuli, rääkisime pikalt. Ilma karjeta, ilma süüdistusteta. Me mõlemad saime aru: probleem pole piletites ega klassides. Probleem on selles, et raha võib märkamatult ehitada seinu inimeste vahele — ja lõhkuda seda, mis tundus tugev.

Nüüd ma tean: armastus ja rikkus elavad erinevatel kaaludel. Raha võib osta pidu, reisi, mugavust — aga mitte võrdsust, soojust, austust. Tõeline armastus ei nõua luksust, see nõuab vastastikkust ja lihtsust.

Aga kas teie suudaksite sellise asja andestada — või lahkuksite samuti?