Päeval, kui ma meie last sünnitasin, pidi ta minu kõrval olema. Ta kirjutas, et “on juba teel”… Ja tunni aja pärast sain teada tõe, mis purustas minu maailma…

Sel päeval, kui ma meie last sünnitasin, pidi ta minu kõrval olema. Kirjutas, et «juba on teel», et «jäi ummikusse», et «varsti on kohal». Ja ma uskusin teda. 

Õhtul helistas mulle ühine tuttav. Hääl värises:
— Vabandust, aga ma nägin teda. Temaga. Vabandust, aga pidin sulle ütlema.
Olin tükk aega vait. Küsisin ainult: «Kas oled kindel?»
Ta ohkas ja saatis foto. Pildil — tema, naeratamas punases kleidis naisele. All oli kuupäev ja kellaaeg. Täpselt see hetk, kui sosistasin tütrele, et isa juba teel.

Palatis lõhnas piima ja antiseptiku järele. Laps magas vaikselt, nagu ingel. Aga minu sees purunes midagi hääletult. Püüdsin otsida vabandusi: valetati, kokkusattumus, fotomontaaž. Kuid seesmiselt teadsin juba: see on tõsi.

Esimestel päevadel olin vait. Ta tuli lilledega, ütles, et olen «kõige tugevam», vahetas mähkmeid, pani kõrvale telefoni, millel vilkusid südamed. Ma noogutasin, naeratasin, tegin näo, et usun. Ja öösiti, kui maja vaikseks jäi, otsisin jälgi. Ja leidsin: kirjavahetus, kohtumised, broneeringud, piletid. See on kestnud kaua. Tema — ei ole juhus.

Kõige valusam polnud sõna «truudusetus», vaid aeg. Päev, mil sünnib uus elu, ja sina valid teise voodi. Seda on võimatu seletada. Ja võimatu unustada.

Ühel õhtul, kui laps oli uinunud, panin tema ette telefoni fotoga. Ilma sõnagi. Ta vaatas seda, langetas silmad.
— See pole see, mida arvad, — ütles ta.
— Aga mis siis?
— Viga.
— Aasta pikkune viga?

Ta ei vastanud. Pakkis samal ööl asjad. Ma ei pidurdanud teda. Ei palunud. Pisarad lõppesid sel hetkel, kui mõistsin: me olime koos vaid fotodel.

Edasi oli elu automaatrežiimil. Söötmised, koolikud, vaikus sisse- ja väljahingamise vahel, kuhu mahub kogu valu. Hoidsin kinni ühest — tema soojast peopesast. Järk-järgult kogusin ennast kokku: teraapia, harvad kohtumised, unetud ööd. Ja äkki — esimene naeratus. Väike võit, mis on tugevam kui kõik «vabandust».

Aeg möödus. Me ei ole koos. Ta käib lapse juures — mitte alati õigel ajal, vahel kohmakalt, aga käib. Ja mina ei küsi enam «miks». Valin «mille jaoks». Mille jaoks edasi elada, õppida usaldama, ehitada kodu seestpoolt, kus temal oleks soe.

Mõnikord mõtlen: kui ei oleks olnud selle tuttava kõnet, kas oleksin elanud edasi magusas vales? Kas oleksin tõe üldse teada saanud või oleksin jäänud «ummikusse», kuhu ta «jäi» sel päeval? Ja tahan teilt küsida: kui oleksite truudusetusest teada saanud just sel hetkel, kui kõige rohkem inimesest vajasite — kas oleksite proovinud päästa või oleksite valinud iseenda?