Päev, mil mu poeg purustas poes taldrikud ja mida see õpetas mulle…
Kõik algas nagu tavapärane päev, mis äkki muutus unustamatuks.
Olin oma seitsmeaastase pojaga poes. Ta, rõõmus ja uudishimulik, puudutas kogemata taldrikutega täidetud riiulit. Kuuldus teravat portselani purunemise heli ja nägin, kuidas tema nägu väljendas hirmu ja süütunnet. Kõik justkui tardus hetkeks. Ma oleks võinud karjuda, lasta vihal võimust võtta, aga selle asemel põlvitasin, embasin teda tugevalt ja sosistasin, et kõik on korras. Sel hetkel ei mõelnud ma purunenud taldrikutele, vaid murtud lapse südamele.
Kui hoidsin teda kallistuses, seisis seal naine, kes raputas pead mitte nõustudes ja porises valjult:
— Häbi, et praegu võib igaüks ema olla.
Tema sõnad tabasid mind valuliselt, rohkem kui ootasin. Ta ei näinud seda, mida mina — hirmunud last, kellele oli vaja tuge, mitte hukkamõistu.
Tema nägi vaid segadust. Aga mina — võimalust näidata oma pojale, mis on kaastunne.
Võtsin poja väriseva käe, läksime töötajate juurde ja selgitasin rahulikult juhtunut, pakkudes kahju hüvitamist. Ma ei püüdnud vastutusest kõrvale hiilida — vastupidiselt, tahtsin näidata pojale, kuidas vastutust väärikalt võtta.
Töötajad naeratasid mõistvalt.
— Juhtub kõigil, — ütles üks neist, keeldudes raha võtmast.
Tundsin, kuidas poeg muutus pisut rahulikumaks, vaadates, kuidas olukorraga rahulikult ja ausalt hakkama saan. Väljudes ütlesin talle, et vead ei tee meid halvaks — nad teevad meist lihtsalt inimesed. Oluline on see, kuidas me neile reageerime. Ta kuulas tähelepanelikult, noogutas vaikselt ja ma mõistsin, et see õppetund jääb temaga kauaks — palju kauem kui mistahes karistus.
Hiljem, kui panin teda magama, sosistas ta:
— Aitäh, ema, et sa ei pahandanud. Ma olen järgmisel korral ettevaatlikum.
Naeratasin läbisegi pisaratega. Selles hetkes sain aru: emadus — see pole täiuslikkus. See on valik — armastada viha asemel, mõista etteheidete asemel. Inimesed võivad kõrvalt hinnata, aga ema tõeline töö toimub neis vaiksetes, õrnades hetkedes, kui laps vajab kinnitust, et teda endiselt armastatakse — vaatamata vigadele.
