Päästmiseks oma peremeest, vedas truu koer teda 3 kilomeetrit nööri otsas, et ta ei külmuks

Lumetorm algas äkitselt. Veel hommikul paistis päike muretult lumistele küngastele, kuid lõunaks kattis taeva hall pilv, mis langetas maapinnale tuule raevu ja teravaid lumeräitsakaid. Märtin, kes elas väikese mägikülje äärel, polnud sellist ilmamuutust oodanud. Ta suundus metsa jahtiõhtute varustust ja tööriistu kontrollima, kuid ei osanud aimata, et tagasiteel kõik valesti läheb.

Märtiniga koos oli tema ustav koer Bruno. Bruno oli suur ja tugev koer võimsate käppade ja tarkade pruunide silmadega. Lapsest saati saatis ta peremeest kõigil jalutuskäikudel ja matkadel. Märtin ei suutnud ette kujutada paremat kaaslast: Bruno oli rahuliku loomuga, erakordselt arukas ja alati valmis appi tulema.

Kui torm tõeliselt võimule pääses, kadusid teed kiiresti lume alla ning rajad olid raskesti hoomatavad. Nähtavus langes peaaegu nulli, terav tuul puhus näkku, sundides silmi pilkuma ja kätega hõõruma. Märtin püüdis orienteeruda järelejäänud märkide järgi, kuid komistas äkitselt ja kukkus tugevalt lumega kaetud kaldu puuliili peale. Karjatades tundis ta teravat valu jalas: tundus, et ta väänas seda või isegi murdis. Valu halvasta liikumist, pea hakkas ringi käima. Jäi üle vaid abi kutsuda, kuid ümberringi valitses valge vaikiv kaos.

Bruno sai kohe aru, et peremehel on halb. Ta hüppas Märtini juurde, hakates tema käsi limpsima, justkui öeldes: „Hoia kinni, ära anna alla!” Kuid kiiret abi polnud loota: lähimad majad asusid siit kolm kilomeetrit eemal, ja sellise ilmaga ei julgenud keegi välja minna, teadmata, et kusagil pimeduses keegi päästmist vajab.

Märtin tundis meeleheidet, kuid samal ajal mõistis selgelt: kui nad siia jäävad, külmuvad nad kiiresti. Ja siis ta taipas: tal oli kaasas tugev köis, mida ta kasutas majakese remontimiseks. Vaevu, valu tõttu vaevledes, leidis Märtin selle oma seljakotist ja hakkas seda vööle siduma. Seejärel kutsus vaikselt Bruno, silmis talle vaadates: „Poiss, vead mind?” Koer vaatas hoolikalt peremehele otsa, justkui tabades iga sõna.

Kui Märtin kinnitas köie otsa Bruno laia kaelarihma külge, proovis ta end püsti ajada: valu oli kohutav, kuid midagi polnud teha. Koer, tundes köie pinget, hakkas aeglaselt ettepoole liikuma. Algul liikus ta ettevaatlikult, pöördudes tagasi, et veenduda, et Märtin järgneb talle. Kuid peagi mõistis ta, et peab oma jõupingutusi suurendama, ja hakkas kindlalt lumesuuna läbima.

Kolm kilomeetrit tormis tundus lõputuna. Märtin oli peaaegu teadvuse kaotanud valust ja külmast, samal ajal kui Bruno andis endast kõik: rinnaga surus lumikandatu lahti, hingeldas raskelt, kuid ei peatunud, abistades Märtinit rasketes kohtades. Lühikeste hingetõmmetega tuli koer peremehe juurde, veendudes, et ta on elus ja pole köiest lahti lasknud. Bruno oleks võinud jätta teda ja varjuda rahulikumas kohas, kuid truudus ei lubanud tal isegi hetkeks lahkuda inimesest, kellega ta oli veetnud kogu oma elu.

Kui nad lõpuks küla servale jõudsid, ei tundnud Märtin peaaegu oma jalgade ja käte külmusest. Kuid esimese maja aknas põles tuhm valgus. Bruno peatus trepiplaadi juures ja hädise kisa saatel kutsus inimesi. Kellegi ukseavast avanedes mõistis väljunud naaber õudusega, mis oli juhtunud. Mõne minuti jooksul viidi Märtin soojusse, kutsuti arst, ja Bruno, lahkumata tema kõrval, heitis vaikselt tema jalgade ette, justkui kontrollides, et kõik on korras.

Sellel õhtul külas räägiti ainult hämmastavast koera vaprusest, kes Märtini päästmiseks läbis kolm kilomeetrit möllu, sõna otseses mõttes vedades vigastatud peremeest. Märtin, olles šokist toibunud, kahetses esimest korda, et ei suutnud leida sõnu oma ustava sõbra tänamiseks. Kuid võib-olla polnud selles suhtes sõnu vajagi. Piisas sellest, et Bruno, vaatamata külmale, valule ja ohule, ei kõhelnud kordagi ja läks edasi, olles ainus soov – päästa see, keda ta kogu südamest armastas.

Hiljem, kui torm vaibus ja talv taas kord näitas, kui halastamatu ta võib olla, istus Märtin kaua oma koera kõrval, paitas tema paksu karva ja mõtles, kui habras on elu ja kui suur on truuduse jõud. Sest mõnikord, et soojaks saada, ei piisa ainult soojast tekist ja kuumast teest, vaid ka truu sõbrast, kes on valmis kõige raskemal hetkel päästeväärtuse ulatama.