Otsustasin tähistada oma 60. sünnipäeva restoranis… aga mu abikaasa ütles, et mul polegi enam midagi tähistada…
Ma ei arvanudki, et see mind nii valusalt puudutab…
Ma saan varsti 60. Ja esimest korda paljude aastate jooksul tabasin end mõttelt, et ma ei taha enam teha kõike nagu alati. Ma ei taha seda tuttavat stsenaariumi, kus ma hommikust saadik pliidi ees seisan, ringi jooksen, lauda katan, siis väsinult laua taha istun ja teesklen, et kõik on hästi.
Ma lihtsalt tahtsin üht õhtut iseendale.
Et mitte mina ei teenindaks kõiki, vaid et mind vähemalt üks kord teenindataks. Et ma istuksin maha, hingaksin välja, vaataksin enda ümber ja tunneksin, et see on minu päev. Et ma ei ole lihtsalt „naine“, „ema“, „see, kes kõike enda õlul kannab“, vaid inimene.
Ma ei julgenud sellest tükk aega oma mehele rääkida. Isegi naljakas. Nii palju aastaid koos, aga ikka mõtled — äkki ta ei saa aru.
Aga lõpuks ma siiski ütlesin. Rahulikult. Ilma etteheideteta.
– Ma tahan tähistada restoranis. Ma tahan, et see päev oleks eriline.
Ma ei palunud tõesti midagi liigset. Ei luksust ega uhkeldamist. Lihtsalt üht normaalset õhtut, kus ma ei peaks pliidi ees seisma.
Ja teate, mida ma kuulsin?
Ta ei jäänud isegi mõtlema. Üldse mitte.
– Milleks seda kõike vaja on? Mis vahet seal on. Sa lihtsalt vananed. Siin pole midagi tähistada.
Sel hetkel tundus, nagu oleks mu sees kõik kokku varisenud.
Ei karjumist. Ei pisaraid. Lihtsalt tühjus.
Istusin ja vaatasin talle otsa ning mõtlesin — kas need sõnad ütles praegu inimene, kellega ma olen nii palju aastaid koos elanud?
Inimene, kelle nimel ma nii palju kordi iseenda tahaplaanile lükkasin?
Mulle meenus, kuidas ma alati kohandusin. Kuidas ma kokku hoidsin, et oleks „pere jaoks parem“. Kuidas ma vaikisin, kui mul oli valus. Kuidas ma oma soovid edasi lükkasin, sest „praegu pole õige aeg“.
Ja nüüd, kui ma esimest korda üle pika aja ütlesin, et tahan midagi iseendale…
kuulsin ma, et mul „pole midagi tähistada“.
Ausalt öeldes tegi see rohkem haiget kui ükski tüli.
Sest see ei ole restorani küsimus. Asi on selles, kuidas ta näeb mind ja minu elu.
Ma leidsin siiski endas jõudu ja ütlesin:
– See on minu jaoks tähtis. Iga aasta on tähtis. See on minu elu.
Ta jäi vait. Alguses pööras isegi pilgu kõrvale. Siis vaatas ta mulle kuidagi teistmoodi otsa.
Ja ütles: – Sul on õigus. Anna andeks. Teeme nii, nagu sina tahad.
Me tegimegi.
Oli restoran. Inimesed. Muusika. Kõik täpselt nii, nagu ma ette kujutasin. Istusin, naeratasin, pidasin tooste…
Ja justkui oli kõik hästi.
Aga sees jäi see tunne ikkagi alles.
Sest peo saab korraldada. Sõnu saab tagasi võtta.
Aga kuidas unustada, et inimene, kes on olnud sinu kõrval terve elu, mõtles mingil hetkel siiralt, et sul pole midagi tähistada?
Öelge ausalt… kas see on normaalne — elada inimesega koos nii palju aastaid ja siis äkki mõista, et ta ei näe üldse sinu elu väärtust?
