Öösel, kui väljas valas vihma kui oavarrest, märkas ta väravate juures siluetti – see oli tema koer, kes oli kadunud kaks aastat tagasi

Vihm trummeldas vastu katust, voolates väikeste ojadena mööda aknaklaase. Tuul kõigutas vanu puid, ja öö tundus eriti süngena. Thomas istus köögilaua ääres, tass teed käes, kui lakkamatu vihmasabina vahele kostis veider heli. Alguses ei uskunud ta oma kõrvu – keegi kraapis väravate juures. Süda hakkas kiiremini lööma. Võis see olla kujutlus? Kuid heli kordus. Thomas tõusis püsti, astus akna juurde ja tardus paigale. Tänavalambi valguses ilmus nähtavale ühe kõhna ja märja koera siluett, kes värises külmast. Thomas ei saanud eksida. See oli Bruno.

Kaks aastat tagasi kadus Bruno ära. Thomas otsis teda kogu ümbruskonna läbi, kleepis üles kuulutusi ja küsitles naabreid, kuid koerast ei olnud jälgegi. Aeg möödus ning lootus hakkas kustuma. Mingil hetkel pidi Thomas leppima tõsiasjaga, et tema ustavat sõpra enam tagasi ei tule. Aga nüüd, seal ta seisis, samas vanas kaelarihmas, kuid vanem, kõhnem ja silmadega, kust kiirgas väsimus.

Thomas tormas ukse poole. Kui ta selle avas, ei liigutanud Bruno paigast – ta seisis seal, justkui ei uskunud, et oli lõpuks koju jõudnud. Alles siis, kui Thomas laskus põlvili ja tasakesi teda nimepidi kutsus, koer võpatas. Ta astus ühe sammu, siis teise… ja järsku sööstis liikvele, viskudes käppadega peremehe õlule. Thomas tundis, kuidas märg karv tema vastu surus, kuidas värisev koer ohkas kergendatult. Ta haaras Brunost kinni, pisarad silmis. “Sa oled tagasi… sa leidsid tee koju…” suutis ta ainult sosistada.

Bruno oli kurnatud. Thomas keeras ta sooja rätikusse, seadis ta kamina ette ja pani kausitäie sööki talle nina ette. Koer sõi aeglaselt, liiga nõrgestatult, aga tema silmades helendas midagi tuttavlikku – rahu, teadmine, et ta on jälle kodus.

Järgmisel hommikul ei lahkunud Bruno Thomase kõrvalt. Ta käis peremehe kannul mööda maja, nagu kardaks, et Thomas kaob taas. Thomas silitas teda üle selja, tundes sõrmede all kõvasti esiletungivaid roideid – koer oli liiga kõhn, kuid nüüd oli ta turvaliselt koju jõudnud. Tuul oli vaibunud, päike võitles pilvede vahel esile tulemise nimel, kuid Thomase südames möllas endiselt torm küsimustest. Kus Bruno viibis need kaks aastat? Kas keegi hoolitses tema eest või jäi ta ellu iseenda jõul? Miks otsustas ta just sel ööl tagasi tulla?

Thomas otsustas vaadata üle vana kaelarihma ja tema süda hakkas valutama, kui ta märkas midagi uut – kaelarihma külge oli kinnitatud väike metallist tahvlike, mida seal varem ei olnud. Sellele oli graveeritud vaid üks sõna: “Hooli.” See tähendas vaid üht – keegi oli leidnud tema koera, keegi päästis ta ja ehk isegi armastas teda. Aga lõppude lõpuks tuli Bruno tagasi sinna, kus oli tema tegelik kodu.

Sel päeval läks Thomas loomakliinikusse. Arst ütles, et Bruno on väga kurnatud, kuid üldiselt terve. “Ta rändas väga kaugele kodust,” märkis arst, uurides vanu haavu ja kriimustusi. “Võib-olla kõndis ta kümneid kilomeetreid, enne kui leidis teid üles.”

Õhtul, kui Thomas istus kamina ees ja Bruno oli end tema jalgade juurde kerra tõmmanud, tundis ta midagi enamat kui lihtsalt rõõmu. Ta mõistis, et mõnikord on armastus ja truudus tugevamad kui vahemaa, aeg või kaotus. Bruno oli läbinud pika teekonna, kuid leidnud tee tagasi koju.

Sellel ööl ei saanud Thomas pikalt uinuda. Ta mõtles inimesele, kes oli tema koera eest hoolitsenud, sellele, miks see inimene ta vabaks laskis, ja miks oli graveeritud just see sõna kaelarihmas. Võib-olla mõistis keegi, et Bruno kuulus alati teise koju. Või tahtis lihtsalt Thomaselt küsida, kas ta mäletab, et siin maailmas pole midagi kallimat kui need, kes päriselt sinu järele ootavad.