Õnnetus… Vanemaid enam ei olnud. Tüdruku viisid hooldusorganid endaga. Ja kass sattus varjupaika. Ta nuttis kogu aeg ega suutnud rahuneda

Teised kassid ei sallinud teda eriti — lükkasid, kiusasid, aga ta ei vastanud. Lihtsalt puges puuri nurka ja nagu lakkas olemast. Ei söönud, ei reageerinud, ei näugunud. Vahtis lihtsalt tühjusse.
Animal, varjupaiga vabatahtlikul, oli eriti raske vaadata seda lumivalget kohevat kassi. Ta oli siin juba kolm kuud olnud. Ilus, hoolitsetud, koheva sabaga ja kurbus silmades. Isegi oma nime — Leo — ta ei tunnistanud.

— Me näitasime teda veterinaarile, — ütles koleeg Anle. — Füüsiliselt on ta terve. Aga hing… murtud. Sellises seisundis ei võta keegi teda enda juurde.
— Kes ta siia tõi? — küsis Anna, paitades kassi.
— Naine hooldusest. Tüdruku vanemad hukkusid õnnetuses, laps viidi lastekeskusesse ja kass — meie juurde. Sugulasi ei paistnud olevat.
— Vaene kiisu… — sosistas Anna. — Ta oli arvatavasti tema sõber…

Sel ööl ta ei maganud. Silme ees seisis kassi pilk — mitte kassi, vaid peaaegu inimlik. Sügav kurbus, lootuseta.
Hommikul otsustas ta välja uurida, kus kass elas. Linn oli väike. Mõne kõne ja kohtumise järel seisis Anna juba koos Leoga õige maja trepikoja ees.

Ta vajutas uksekella.
— Tere, minu nimi on Anna, ma olen loomade varjupaigast. Mul on kass nimega Leo, näib, et ta elas selles korteris.
— Leo?! Tulge üles! — hääl torus värises.

Teisel korrusel avas ukse vanem naine. Kassi nähes laskus ta käpuli ja hakkas nutma:
— Leo… Jumal, sa oled elus…

Kass, veel sekund tagasi loiult, rebis end naise käest lahti ja jooksis tema juurde, hõõrudes end vastu jalgu ja nurrudes nii, nagu püüdes öelda: «Ma olen kodus».
— Te tunnete teda? — Anna ei suutnud hoida pisaraid tagasi.
— Ma olen Karla, tema tüdruku vanaema. Hoidsin teda tihti, kui vanemad kodust ära olid. Ta oli nagu mu lapselaps. Ja siis öeldi mulle, et ta viidi ära… kui mind kodus polnud… Kas ta võib jääda minu juurde?

— Muidugi. Ta ise valis teid.
— Aga kuidas on Lauraga? — küsis Karla, pühkides silmi.
— Lastekeskuses. Temaga on kõik hästi, kuid… ta on väga kinnine.
— Tahtsin tema enda juurde võtta, aga mulle keelati. Ma ei ole tema ametlik sugulane. Aga tema isal oli nõbu — Mark. Elab teises riigis. Käis suvel, võib-olla tema saaks…
— Kas teil on tema kontakte?
— Ainult tema naise tädi nimi ja perekonnanimi. Ta elab naaberlinnas…

Anna võttis märkmelehe. Paari päeva pärast, kaasates oma isa — politseiniku — leidis ta vajaliku naise. Naine andis edasi Marki numbri.
Kui ta kõnele vastas, vajus telefonitorus vaikus.

— Leo?.. Kuidas tal läheb?..
— Ta on elus. Hetkel Karla juures.
— Aga Laura?
— Keskuses. Keegi ei leidnud teid…
— Ta on minu pere. Ma pean teda enda juurde võtma.

Kümme kuud pärast seda kõnet hoidis Anna Leod süles lastekeskuse vastuvõturuumis. Täna pidi Mark Laurale järele tulema.
Ta vaatas ust ja hoidis kassi nagu last.

Kui Mark sisse astus, suundus Leo kohe tema poole, tundes ära lõhna. Kuid kohe avanes uks uuesti. Tuppa astus kõhn seitsmeaastane tüdruk, tühjade silmadega.
— Laura… — sosistas Mark. — Vaata, kes tuli…
Ta pani Leo põrandale.

Kass jooksis tüdruku poole, nukralt näugudes. Tüdruk peatus. Alguses ei juhtunud midagi. Siis ta langes põlvili ja kallistas kassi nii tugevalt, nagu see oleks tema elu sõltunud sellest.
— Leo… minu Leo… — kordas ta läbi pisarate.

See oli kohtumine, mida ei saa sõnadesse panna. Isegi kasvatajad ei suutnud emotsioone vaos hoida. Ja Anna seisis ning teadis — see polnud asjata.

— Ma viin nad koju, — ütles Mark kindlameelselt. — Koos.

Kahe kuu pärast astus Anna lennujaamast välja kohvriga. Ta oli üle läinud kaugõppele, lõpetanud asjad ja teinud otsuse: alustada uut peatükki.
Saabumisalal seisid Mark, Laura, tema kolm poega ja… Leo, kes istus tema õlal.

— Sa tulid! — hüüdis tüdruk. — Ja Leo igatses sind!

Kass hüppas tema sülle ja hakkas nurruma. Tema päästja oli jälle kõrval.
Ja kõik varasem — üksindus, hirm, valu — lahustus ühes hetkes. Nende uues peres.