Oma viiekümnendal sünnipäeval kuulsin juhuslikult pealt oma mehe vestlust tema vennaga. Viiskümmend aastat polnud ma enda kohta midagi sellist kuulnud ja need sõnad muutsid kogu mu elu…

Eile sain viiskümmend aastat vanaks. Mees korraldas kodus väikese peo — pere, lähedased sõbrad, midagi suurejoonelist polnud. Ma ei tahtnud suurt pidu, aga tema sõnas kindlalt, et selline tähtpäev ei tohi märkamatuks jääda.

Oleme koos kakskümmend viis aastat. Tavaline abielu, tavaline pere. Kolm last, vanim on juba kakskümmend kolm, noorim kuusteist. Hüpoteek maksime viis aastat tagasi ära, töötame mõlemad, elame rahulikult, ilma eriliste vapustusteta.

Romantikat pole enam pikka aega olnud. Ausalt öeldes ei mäleta, millal mees viimati komplimente tegi või lilli niisama kinkis. Oleme muutunud nagu korterikaaslasteks — viisakad, harjunud teineteisega, kuid ilma selle sädemeta, mis varem oli.

Mõnikord taban end mõtlemas, et me lihtsalt veedame koos elupäevi. Lapsed, töö, argipäev — see on kõik, mis meid seob. Armastus on aastatega kuskile haihtunud, jäänud on vaid harjumus.

Eile õhtul, kui külalised juba lahkusid, korjasin köögis nõusid. Mees koos vennaga läksid rõdule suitsetama. Rõdu on otse köögi kohal, aken oli irvakil. Ma ei kuulanud spetsiaalselt pealt — lihtsalt pesin nõusid ja kuulsin nende hääli ülevalt.

Vend küsis mu mehelt, kuidas ta üldse sellise aja abielus vastu peab. Ütles, et lahutas ise kümne aasta pärast, kuna oli rutiinist ja samast näost igal hommikul tüdinenud.

Jäin taldrik käes liikumatult. Ootasin, mida mees vastab. Tõenäoliselt olin hinges valmis kuulma midagi sarnast — et ka tema on väsinud, ka tema on lahutusele mõelnud, aga on jäänud laste või harjumuse pärast.

Aga ta ütles hoopis midagi muud.

Ta ütles, et tänab igapäevaselt saatust, et ma tema valisin. Et kakskümmend viis aastat temaga jagatud ja ta on ikka veel armunud, nagu esimesel päeval.

Vend naeris ja ütles, et ei maksa liialdada, et nii ei ole võimalik.

Mees vastas tõsiselt. Ütles, et ta ei liialda. Et ma olen kõige tugevam inimene, keda ta tunneb. Et ma olen kasvatanud kolm last, töötanud võrdsel määral temaga, toetanud teda siis, kui tal oli tööturul kriis ja ta peaaegu alla andis. Et ma olen siiani sama ilus ja lahke kui olin kahekümneviieselt.

Seisin köögis ja pisarad voolasid mu näol. Taldrik lipsas mu käest, purunes. Aga ma ei liigutanud end.

Mees jätkas rääkimist. Ütles, et ta ei kujuta elu ilma minuta ette. Et ta kardab vaid ühte — et ma ühel päeval mõistan, et väärin kedagi paremat. Et tema on tavaline mees, kes ei kingi lilli, unustab tähtpäevad, töötab kaua ja tuleb koju väsinuna.

Et iga kord, kui ta mind vaatab, mõtleb — kui vedas mul, et ta siiani on minuga.

Vend vastas midagi vastu, aga ma ei kuulnud enam. Istusin köögipõrandale keset kilde ja nutsin.

Kaksteist aastat arvasin, et me lihtsalt oleme koos. Et armastus on möödas, jäänud on vaid harjumus ja vastutus. Et ta jääb minuga, sest nii peab, sest lahutus — see on tülikas, kallis, piinlik teiste inimeste ees.

Olin sellega leppinud. Võtnud seda kui tõde. Otsustasin, et selline on elu — esialgu kirg, siis argipäev, lõpuks lihtsalt koosolemine elu lõpuni.

Aga kogu see aeg ta armastas mind. Tõeliselt armastas. Ja ma ei teadnud seda.

Me rääkisime harva tunnetest. Tema ei ole selline mees, kes räägib kauneid sõnu. Kakskümmend viis aastat on ta vist ainult kümme korda öelnud, et armastab mind. Olin harjunud tema vaikimisega, sellega, et ta hoiab emotsioonid enda sees.

Aga selgus, et sees oli midagi sellist. Kogu see armastus, tänulikkus, hirm mind kaotada.

Kui mees rõdult tagasi tuli, istusin veel põrandal. Ta ehmus, arvas, et mul on midagi viga. Aitas mul tõusta, kallistas, küsis, mis juhtus.

Ma ei suutnud rääkida. Lihtsalt kallistasin teda ja ei lasknud lahti viis minutit. Tema seisis segaduses, silitas mind seljast, mõistmata, mis toimub.

Siis tunnistasin, et kuulsin nende vestlust. Kõike, mida ta vennale rääkis.

Ta punastas, tõmbus eemale, oli kohmetunud. Ütles, et ei tahtnud, et ma seda kuuleksin. Et see oli ebamugav.

Aga mina vaatasin teda esimest korda üle pika aja teisiti. Nägin mitte väsinud meest, kes tuleb töölt ja istub vaikides teleka ette. Nägin inimest, kes on mind kogu see aeg armastanud ja kardab seda näidata, kuna ei oska sõnadega tundeid väljendada.

Rääkisime kuni hommikuni. Esimest korda aastate jooksul rääkisime tõeliselt — mitte arvetest, lastest, remondist. Meist. Sellest, mida tunneme, mida mõtleme, mida kardame.

Selgus, et ta mõtles sama — et ma olen temaga ainult harjumusest, et armastus on ammu möödunud. Et olen temast väsinud, tema vaikimisest, sellest, et ta pole romantik.

Me elasime mõlemad ühes majas, magasime ühes voodis ja arvasime, et teine enam ei armasta. Aga armastasime. Lihtsalt vaikisime sellest.

Täna hommikul tõi ta mulle kohvi voodisse. Esimest korda üle aastakümnete. Ja ütles, et armastab mind. Lihtsalt nii ütles, ilma põhjuseta.

Ma mõistan, et olen nende aastate jooksul palju kaotanud. Et oleksin võinud olla lähedasem, tähelepanelikum, õrnem. Et me oleksime võinud tunnetest rääkida, mitte neid sees hoida.

Kuid peamine — ma sain aru, et pole hilja. Oleme viiekümnesed, aga me oleme veel elus, veel koos, veel armastame teineteist.

Lihtsalt unustasime selle rutiini keskel.

Öelge ausalt: kui tihti te oma lähedastele oma tunnetest räägite? Või vaikite ka, mõeldes, et nad juba niigi teavad?