Oma 60. sünnipäeva otsustasin tähistada restoranis. Kuid mehe reaktsioon valmistas mulle pettumust

Lähenemas oli minu 60. sünnipäev ja otsustasin, et seekord peab see olema eriline. Sügaval sisimas oli juba ammu tekkinud soov korraldada pidu, mis jääb meelde.

Mitte lihtsalt kodune istumine, vaid tõeline õhtu elava muusika ja maitsva õhtusöögiga, kus kõrval on lähedased ja sõbrad – need, kes jagavad minuga elu rõõme. Tol õhtul, istudes elutoas koos mehega, otsustasin oma plaanist rääkida.

„Kallis, ma tahan oma 60. sünnipäeva restoranis tähistada. Las see päev saab meie jaoks eriliseks,“ ütlesin soojusega, lootes toetust. Kuid tema reaktsioon šokeeris mind tõesti.

Mees, keda olin kogu elu tundnud, ütles äkki midagi sellist, mis tundus mind haavavat: „Mis mõtet on sellist luksust korraldada? Sa ju lihtsalt vananed. Siin pole midagi, mida tähistada.“

Jäin hetkeks liikumatult istuma, tundes, kuidas valu sügavalt südamesse tungib. Need sõnad haavasid mind rohkem, kui oleksin osanud arvata.

Kuid, end kogudes, vastasin vaikselt: „Iga elatud aasta pole lihtsalt number. See on meie teekond, meie ühine lugu, kus iga aasta on nagu kalliskivi. Miks mitte kogu seda tähistada? Kas elatud elu pole seda väärt?“

Mees istus vaikselt, tema pilk oli mõtlik, ja sel hetkel tundus mulle, et ta nägi samuti seda elu külge, mida ta varem polnud märganud.

Lõpuks vaatas ta mulle silma ja, veidi piinlikkust tundes, ütles: „Sul on õigus. Anna andeks. Teeme selle õhtu selliseks, nagu sa tahad.“

Nii läkski. Sünnipäev möödus, nagu olin unistanud: armastatud inimeste keskel, soojade sõnade ja naeratuste keskel. See päev tuletas mulle meelde, et hoolimata vanusest on iga elu hetk hindamatu ja väärt kõiki neid, kes seda hindavad.