Olin väga valesti teinud, kui tõrjusin oma ämmale selja pööramise pärast seda, et ta keeldus aitamast lastega
Pikka aega uskusin, et pere tähendab seda, et kõik aitavad üksteist. Eriti naised. Eriti vanaemad. Kui mul sündisid lapsed, otsustasin ma kuidagi automaatselt, et tema ema, minu ämm, saab olema minu liitlane. See inimene, kes istub lastega, keedab suppi, tuleb appi siis, kui kõik käest ära läheb. Sest nii on ju kombeks, eks?
Aga Marta, minu ämm, käitus algusest peale teisiti. Ta õnnitles meid esimese lapse sünni puhul, tuli sünnitusmajja, kinkis käsitsi kootud pleedi — ja kadus. Ta käis harva, paariks tunniks, kink ja naeratus kaasas. Ja läks jälle ära. Ma ei palunud kunagi otse, aga vihjasin. Kaebasin väsimuse üle, unetute ööde üle, argielu peale, mis laviinina peale vajus. Ta kuulas, noogutas, aga ei pakkunud abi.
Ühel päeval, olles enam mitte suuteline vastu pidama, küsisin otse:
— Miks te ei taha lastega aidata?
Ta vaatas mulle rahulikult, ilma pahameeleta, otsa:
— Sest ma olen selle kõik juba läbi teinud. Olen kasvatanud kaks last üles ilma vanaemadeta, ilma toeta. Ma sain hakkama. Ja nüüd tahan elada. Mitte isekusest. Vaid armastusest enda vastu.
Mul oli valus. Tundsin end hüljatuna. Ja mõistsin teda hukka. Vestlustes sõbrannadega ütlesin, et mul on «külm ämm», et «tal on ükskõik». Me kaugenesime. Ma lõpetasin tema kutsumise. Minu mees oli kahe tule vahele jäänud. Ta austas oma ema valikut, kuid mõistis, kui raske mul oli.
Aeg läks edasi. Lapsi sai kaks. Väsimus muutus suuremaks. Ja siis, ühel päeval, kohtusime juhuslikult poes. Marta jalutas raamat kaenlas ja kohvitops peos. Mina — lapsevankriga, noorem süles ja vanem jope all rippumas.
Ta peatus.
— Kuidas sul läheb?
— Olen väsinud.
Ja ma ei suutnud end vaos hoida. Pisarad, ärritunud toon, süda puistatud. Kõik, mis oli kuhjunud. Tema aga kuulas. Seejärel ütles tasa:
— Ma ei saa olla sinu lapsehoidja. Aga ma võin sinu kõrval olla. Kui sa lubad.
Me rääkisime pikalt. Ilma etteheideteta. Ma kuulsin, kui raske tal nooruses oli. Kuidas ta kartis end kaotada. Ja kuidas ta nüüd vaevu julgeb olla tema ise — ilma süütundeta.
Sellest ajast peale on kõik muutunud. Ta ei tule koju nagu abiline. Vaid nagu külaline, nagu sõber, nagu naine, kellega saab lihtsalt juua teed ja rääkida. Mõnikord võtab ta lapsed, kui palume. Kuid kõige olulisem — ma ei oota enam. Ei nõua. Vaid võtan vastu.
Ma eksisin. Sest ma mõistsin teda kohut läbi oma väsimuse. Aga nüüd — saan aru: tema on ka inimene. Oma elu, oma õiguste ja oma suure, kuigi vaikse, südamega.
