Olin lapsepõlves pidevalt venna abiks. Aga kui mul endal abi vaja läks — ta lihtsalt sulges minu ees ukse

Ma olin alati lähedal. Kui ta lapsepõlves nuttis, hoidsin tal käest kinni. Kui vanemad tülitsesid — suunanud teda mujale, panin muusika valjemini mängima, jutustasin muinasjutte. Kui ta kukkus läbi oma esimesest eksamist, aitasin tal taas jalgele tõusta. Kui ta kolis teise linna, sõitsin ööbussiga, et aidata tal kolida, sest tal polnud kedagi peale minu.

Kedagi ei huvitanud, kas ma tahan aidata. Ma lihtsalt teadsin: see on õige.

Minu vend oli minu “projekt” — selline, keda tahad pidevalt toetada, julgustada, päästa. Ta oli alati napilt hiljaks jäänud, napilt hakkama saanud, kuid tundus nii siiras oma haavatavuses, et ma pidasin seda nõrkuseks, mitte harjumuseks võtta, ilma andmata.

Kui mul läks raskeks — tõeliselt raskeks — helistasin talle esimesena. Ma ei tahtnud rääkida, kuid pidin: kaotasin töö, viivitasin eluasemelaenu maksetega, krediitkaardile tuli keeldumine. Ma ei palunud palju. Ainult natuke aega tema diivanil. Kaks nädalat. Lihtsalt hingata ja uuesti tõusta.

Ta vaikis.

— Emma, mõista… Meil on siin kitsas. Lapsed, Laura on närviline. Ja sa tead — me oleme sinuga täiesti erinevad. Sa oled nii tugev, sa saad hakkama. Aga ma ei saa praegu kellegi mure sisse tõmmata. Vabandust. Tõesti.

Ma seisin peatuses, telefon käes ja dokumentidega kott, ning ei mõistnud, mis toimub. Kas see oli tema? Minu vend, kelle ma olin päästnud kümnetest olukordadest?

Ma tahtsin karjuda. Seejärel — nutta. Seejärel — kõik kustutada. Kuid selle asemel sõitsin lihtsalt sõbranna juurde, kes kunagi pidi lamama rasedus- ja sünnituspuhkusel ning ei saanud tõusta. Ta avas ukse — kohe, ilma sõnadeta.

— Sul on selline pilk, nagu mul oli 2009. aastal. Tule sisse. Mul on veel alles see tekk.

Möödus rohkem kui aasta. Leidsin töö, taastusin, isegi avasin väikese ateljee. Vend kirjutas. Küsis, kas ma ei taha kohtuda, kas ma ei ole solvunud. Ma ei olnud solvunud. Ma jäin meelde. Erinevuse nende vahel, kes on sinu kõrval, kui oled all — ja nende, kes on sinu kõrval, ainult seni, kuni oled tugev.

Sellest ajast peale valin ma enda. Mitte uhkusest. Austusest.

Kas te jätkaksite suhtlust inimesega, kes teile raskel hetkel keeldus? Või on see see hetk, pärast mida kõik ei ole enam endine?