Olin juba ammu leppinud üksindusega. Aga kui ta mu ellu tagasi tuli, sain aru: pean avama oma kõige hirmsama saladuse…

Mul on 65 aastat. Mõnikord taban end mõttelt, et see kõlab nagu kohtuotsus. Lapsed on suureks kasvanud, neil on oma elu. Kodus on juba ammu tühi ja vaikus on selline, et vahel kägistab. Olen harjunud üksi õhtustama, telerit sisse lülitama lihtsalt müra pärast, et mitte hulluks minna üksindusest.

Ma arvasin, et nii jääbki alati. Et vanadus — see on pikk tee eikuhugi.

Ja siis ühel päeval ilmus tema. Vana tuttav, peaaegu unustatud. Alguses sõnumid, siis kõned, siis kohtumised kohvitassi taga. Ma olin jälle elus, ootasin samme esikus, naersin jälle, tundsin end taas elusana.

Me oleme juba ammu täiskasvanud inimesed. Temal on oma elu minevikus, minul — samuti. Ta on lesk, mina olen ammu lahutatud. Igaühel on oma valu, oma kaotused. Kuid kui me peale paljusid aastaid uuesti kohtusime… ärkas midagi sees. Me vahetasime kirju, helistasime, kohtusime ühisteks jalutuskäikudeks ja hakkasin tabama end sellelt, et ootan tema kõnesid nagu noorena.

Ja siis otsustasime enam mitte lahku minna ja otsustasime koos elada.

Otsustasime seda tähistada piduliku õhtusöögiga. Kohale tulid tema ja minu lapsed, sõbrad…

Valmistasin selleks õhtuks kaua ette. Tundus, et — tavaline õhtusöök kodus, küünlad, lihtne toit, ilma paatoseta. Kuid käed ikkagi värisesid. Ta naeratas, jutustas midagi lõbusat, ja mina ainult noogutasin ja mõtlesin: «Millal? Millal öelda?».

Kartsin seda hetke kõige rohkem. Kartsin tema ootusi purustada, tema helgeid silmi, tema usku, et meie ees on veel palju aastaid. Kuid tõde istus minus pinnuna. Ja täna teadsin: varjata enam ei saa.

Ta astus lähemale, kallistas mind ja ma tundsin — see hetk oli kätte jõudnud. Liiga palju soojust, liiga palju usaldust. Mul ei olnud enam õigust valetada.

Kui kõik olid lahkunud ja maja oli vaiksusesse vajunud, astus ta minu juurde, võttis mu käe. Tema peopesa oli soe, enesekindel. Ta hakkas mu kleiti lahti nööpima… ja ma peatasin ta.

— Oota. Sa pead midagi teadma.

Ta tardus. Vaatas tähelepanelikult, ei katkestanud. Ja ma hakkasin rääkima.

Ma ütlesin, et olen elanud mitu aastat haigusega. Et arstid ei luba pikki aastaid. Et ma olen väsinud varjamisest ja kartmisest, et iga päev võib olla viimane. Ma kartsin, et kui ütlen — siis ta lahkub. Aga vaikida edasi enam ei saanud.

Sõnad tulid raskelt. Kurgus oli klomp. Tunnistasin, et kardan kõige rohkem mitte surma, vaid seda, et muudan tema elu ootuseks, et lõpp on tulemas. Ma ütlesin:
— Ma ei taha, et sa saaksid minu hooldajaks. Tahan, et oleksid mu kaaslane. Et me elaksime. Isegi kui mitte kaua.

Pärast neid sõnu ma vaigistasin. Ei julgenud pilku tõsta. Tundus, et õhk tardus. Ootasin — kohe ta astub eemale, ütleb, et pole valmis.

Aga ta astus minu juurde ja lihtsalt kallistas. Tugevalt. Ilma sõnadeta. Tundsin, kuidas tema õlg värises.

— Olen siin, — sosistas ta. — Ja jään siia.

Sel ööl ei olnud kirge ega rituaale. Me lihtsalt istusime koos, hoidsime käest ja vaikisime. Kuid just see oli kõige tõelisem — lähemal kui kõik, mida ma varem teadsin.

Sellest ajast alates elame koos. Meil pole plaane aastateks ette — meil on tänane päev. Me sööme hommikust koos, naerame rumaluste üle, vaidleme, kes paremini süüa teeb, vaatame vanu filme. Ootame tema ja minu lapsi ning lapselapsi külla.

 Mõnikord taban tema pilgu — rahuliku, ilma haletsuseta. Ja saan aru: ta valis mind tervikuna, koos kõigi minu hirmude ja valuga.

Ma ei tea, kui palju aega meil on jäänud. Võib-olla kuud. Võib-olla aastad. Kuid nüüd elan iga päeva nii, nagu oleks see viimane. Tänulikkusega. Armastusega.

Ja tead, mida ma mõistsin? Pulmaöö — see ei ole intiimsuse ega nooruse kohta. See on hetk, mil näitad inimesele oma kõige hirmutavamat tõde… ja ta jääb.