Olen olnud kolm korda abielus ja iga kord püüdnud olla ideaalne naine: nüüd ma kardan, et jään vanaduses üksi

Ma uskusin alati, et abielus on peamine olla hea naine. Hooliv, kannatlik, valmis pere nimel ennast ohverdama. Kuid kolm abielu, kolm katset luua õnnelik elu lõppesid pettumusega. Nüüd kardan, et vanaduses pean üksi olema.

Esimene mees lahkus, öeldes, et on väsinud. Väsinud minust, meie lastest, minu hoolitsusest. “Sa oled igav,” ütles ta. “Kõik, mida sa oskad, on suppide keetmine.” Siis tundus mulle, et see ongi naise õnn – olla hea perenaine, naine, ema. Ma ei teadnud, mida teha, et mees ei lahkuks. Ja jäin üksi kahe lapsega.

Teine mees ilmus siis, kui arvasin juba, et kõik saab teistsuguseks. Ma võtsin arvesse eelmise vead, püüdsin rohkem mõista ja vähem nõuda. Kuid elu muutus raskemaks – rahast ei piisanud, pidime mõlemad töötama. Ja siis jäin haigeks. Mitte surmavalt, kuid toetust oli vaja. Ja siis nägin, milline oli mu mees tegelikult. Ta lihtsalt lahkus. Ilma karjumise või skandaalideta – pakkis asjad ja läks teise juurde. Haige naine, kolm last – miks talle seda vaja?

Kolmanda mehe, võib öelda, päästsin. Ta ei olnud keegi, kuid aitasin tal elus jalule saada, andsin talle pool palka, tõin ta järje peale. Tema ei teinud minu jaoks mitte midagi, kuid arvasin, et nii peabki olema: mees on perekonna juht, isegi kui teda tuleb toita. Kuid hiljuti ütles ta äkki: “Sa oled ennast käest lasknud. Sa oled vana, hoolitsemata.”

Talle on minust vaid kolm aastat noorem, kuid peab ennast nooreks ja perspektiivikaks ning mind peaaegu et vareseks. Seda ütles inimene, keda ma aastaid ülal pidasin! Ma vihastusin, lõpetasin talle raha andmise ja tema nimetas mind kohe kitsipungaks, tuletas meelde kõik minu “puudused”.

Ja nüüd seisan teelahkmel. Olen teda nii palju aastaid toetanud, nii palju panustanud, kuid nüüd saan aru, et edaspidi nii jätkata ei saa. Kuid kellele ma nüüd vajalik olen? Kas vanu naisi keegi armastab… Või ma eksin?