Olen alati arvanud, et tunnen oma 14-aastast tütart… kuni ühel päeval koolis tema seljakott avati ja ma nägin midagi, mis pani mu jalad alt võdisema

Kui mu tütar sai neliteist, nägin temas ikka seda tüdrukut, kes joonistas tapeedile kasse ja peitis end minu selja taha, kui keegi külla tuli. Jah, ta on minust peaaegu pea jagu pikem, lakib küüsi musta lakiga ja kuulab muusikat, mis paneb mu pea valutama. Aga minu jaoks oli ta ikka veel laps. Minu laps.

Püüdsin olla hea ema: valmistada talle maitsvat toitu, kontrollida, kas tal on kodutöö tehtud, ja osta aeg-ajalt “niisama” šokolaadi. Mulle tundus, et oleme lähedased. Uskusin, et kui midagi juhtub, ütleb ta seda mulle esimesena.

Siis aga helistas klassijuhataja. Hääl oli kuiv ja murelik:
— Te peate kiiresti kohale tulema. Asi on teie tütres.

Ma ei mäleta, kuidas kohale jõudsin. Peas vasardas: «Mis juhtus? Haigla? Kaklus?» Koolis ootasid mind direktor, psühholoog ja mu tütar. Ta istus küürus, kallistas seljakotti ega tõstnud pead.

— Me leidsime teie tütrelt tabletid, — ütles direktor. — Need on tugevad rahustid. Nii suurtes kogustes… ohtlik.

Ma tardusin. Alguses arvasin, et see on viga. Aga kui seljakott avati, nägin läikivaid pakendeid.

— Miks? — kippus mu suust. — Kust sa need said?

Ta tõstis pilgu. Täiskasvanulikud, võõrad silmad. Ja vaikselt ütles:
— Ema, ma lihtsalt ei tea enam, kuidas elada.

Maailm varises kokku. Justkui oleksin kukkunud sügavikku.

Kodus tegin näo, et kõik on kontrolli all. Tegin teed ja panin lauale tema lemmikmoosi. Ta istus vastas ja segas lusikaga oma tassi.

— Miks sa mulle ei öelnud? — küsisin.

— Ja mida sa oleksid teinud? — vastas ta. — Sa oled alati väsinud. Ma kirjutasin sulle: “Ema, mul on halb.” Ja sa vastasid: “Helistan hiljem tagasi.” Ja sa ei helistanud tagasi.

Võtsin telefoni ja sirvisin suhtlust. Seal oligi see sõnum, kolm kuud tagasi. Siis kirjutasin “hiljem”. Ja see “hiljem” ei saabunud kunagi.

Ta nuttis. Ma kallistasin teda ja korrutasin: “Sa oled mulle vajalik. Sa oled kõige väärtuslikum minu elus.” Aga sees oli hirmuäratav mõte: mis siis, kui oleksin tulnud hiljem?

Õhtul avasin tema seljakoti. Seal oli mitte ainult päevik, vaid ka väike märge: “Ma tahan kaduda. Tundub, et keegi ei oleks kurb, kui mind ei oleks.” Ma nutsin, hoides tema käekirja oma käte vahel, ja mõistsin: ma ei tundnud oma last.

Hakkasime koos psühholoogi juurde käima. Alguses oli see ebamugav, hiljem muutus kergemaks. Õpin kuulama ja päriselt kuulama. Oleme loonud traditsiooni: õhtuti istume teed jooma ja jagame seda, mis hinges on. Mõnikord viis minutit. Mõnikord terve tund. Ta kirjutas mulle hiljuti: “Ema, aitäh, et sa nüüd kõrval oled.” Hoian seda paberilehte oma rahakotis.

Nüüd on meil kodus uus “tähis”. Leppisime kokku: seljakott ripub köögis konksu otsas, mitte kuskil nurgas. “Et midagi ei peidaks,” ütles ta. Igal õhtul, kui mööda lähen, vaatan seda seljakotti ja mõtlen: nüüd pean märkama isegi pisiasju.

Mõnikord õhtuti kuulen, kuidas ta vaikselt koju naaseb. Lähen tema juurde, et rääkida, suhelda, küsida, kus oli ja kellega jalutas… vaatan seljakotti ja mõtlen: mul on endiselt võimalus hiljaks jääda, midagi mitte märgata. Aga ma ei ütle enam “hiljem”.

Nüüd tean: mõnikord võib lapse seljakotis olla midagi muud peale õpiku või võileiva. Seal võib olla tema valu, mis on kõigi eest varjatud. Ja kui vanemad ei piilu sisse — võib ühel päeval olla liiga hilja.

Kas teie märkaksite? Kui teie laps kannaks seljakotis midagi peale õpikute — kas te märkaksite? Mida teeksite esimesena?